26. päev. Jõudmine.

Ärkan üsna kergesti ja tunnen end  erksana, kuigi jäin magama vist alles kella kolme paiku. Väljas on veel hämaravõitu.  Pakin asju ja mõtisklen, kuidas oleks ots ringi keerata ja hoopis tagasi minna. Ena asja mul ränd lõpetada ja koju minna… Unistus on saamas reaalsuseks, aga ma tõesti juba igatsen taga seda pürgimist. Oh mind.

Kustutan tuled ja sulen uksed. Õues taipan, et mu rändurikepp jäi eesukse juurde vihmavarjukorvi. Selge siis, küllap pole rohkem tarvis.

Ilm on jahelik, aga ei saja. Pilvede vahelt piilub päikest. Arca do Pino lähedal kerkib taevasse otse minu ette täiuslik vikerkaar. Kaks lindu lendavad otse selle all. See paneb mu kogu südamest naeratama. Tema teab, et ma olen kohale jõudmas ja annab märku, et ootab.

Amenal.

San Paio.

Labacolla. Hommikuse cafe con leche aeg teeäärses  hotellis. Näen norrakaid sisse astumas. See võib olla minu interpretatsioon, aga saan imelike pilkude osaliseks. Seljakotid on neil täitsa seljas. Vaat siis.

Lennujaama külje alt läbi.

Minus rühib mööda kleenuke tumedapäine vihmakeepi mässitud tütarlaps, kellel on silmis pilk “väga kiire, mul on vaja ruttu sihile jõuda”. Naeratan sisimas – nägin vist alguses enamvähem samasugune välja. Aga praegu… eesmärk on omal kohal ja ma jõuan kohale igal juhul, vahet pole, kas natuke varem või hiljem.

Samm sammu järel. Lihtsalt. Mõtteid ei ole enam. Ainult Kulg. Ja ümbritseva enesessehingamine.

Villamaior. San Marcos. S.Lazaro. Punktid viimastel (kilo)meetritel.

Monte del Gozo. See on koht, kust näeb esimest korda katedraali. Sihtpunkti. Ja linna.

Seisan ja vaatan alla. Seal see siis on. Astun tillukesse kabelisse ja palvetan. Viimane hingetõmme enne viimast pingutust. Või nii.

Mäest alla.

Linn läheneb. Nõnda, nagu seda on võimalik ainult jalgsi kõndides kogeda.

Tänavad. Igapäevaelu elavad inimesed. Sagin. Foorid. Tunne, et ma ei oska enam linnas käituda. Edasi. Tjah.

Ja siis ma eksin ära. Tuiutan linnaplaani ja ei saa mitte midagi aru. Otsekui oleks keegi mulle kausi pähe pannud ja sellega mu orienteerumisvõime blokeerinud. Ma saan muidugi aru, et parim eksija maailmas on Karlsson, aga siiski… kas tema ikka suudaks vanalinnas katedraali mitte üles leida? Hiljem juba saan aru, et tiirutasin sisuliselt katedraali külje all, ent hetkel olen kaotamas meelerahu ja libastumine vihmamärjal tänavakivil teeb põlvele niimoodi haiget, et pisarad tulevad silma. Et veel viimasel hetkel…

Võtan end kokku ja küsin kahelt ettejuhtuvalt tütarlapselt teed. Juhatavad. Õiges suunas.

Trepiastmetest üles. Uksest sisse. Inimestest mööda. Veel pisut segadust. Siis astun üles Jakobi kuju juurde ja kallistan teda. Tänu Jumalale, Teekond on lõppenud.

Santa Irene – Santiago de Compostela: 23 km

Kokku: 774,5 (43) km

Pilt: Sasha