Kammkarpjakollanenool

I Ükspäev enne jõule jooksid kõik asjad lõplikult kinni. Midagi otseselt väga viltu ei olnud, aga tegelikult oli kõik sassis ja ma palusin mingit arusaamist. Teinepäev olid “poolemeelselt” tellitud lennupiletid postkastis. Kuupäevadega 28.veebruar ja 27 märts. Elik edasi ja tagasi. Kolmaspäev kohtasin tänaval Enet ja ütlesin, et lähen minema. Siis juhtus mitmeid päevi igasuguseid asju. Lugesin Tiina Sepa “Peregrina päevikut” ja otsisin koerale äraolemisepaika. Või täpsemalt tegeles mu päritoluperekond otsustamisega, kes võtab ja kes mingil tingimusel ei võta. Ja vastasin korduvalt küsimusele “Kas sa tõesti lähed üksi?”. Jaatavalt vastasin. Üldselt jätan siinkohal teiste arvamuste teiste ja enda teada. Mida iganes. Ükspäev oli kotipakkimise päev. Siis tuli (ära)lendamise päev. Kui ma mõtlen, et milline see kõige esimene samm oli, siis saan neid kokku kolm: – too tahtmise äratundmise koht, Elizondost St.Jeani poole astumahakkamise koht ja 1.märtsi hommikul siis see kõ...

Hommikusöögiaeg on madam Janine´i poolt rangelt paika pandud 7.15. Piimaga kohvi joon klaaskausist, mis on mu jaoks esmakordne kogemus, aga joogi maitset ei vähenda see karvavõrdki. Serge räägib sama palju kui õhtul ja mõnes mõttes on tema vadin täitsa rahustav. Umbes kaheksa paiku või nii tõusen püsti, toon oma koti ja saan madam Janine´ilt teokarbi, mille kotile kinnitan. Tirin siis kogu selle elunatukese selga, surun mütsi pähe ja asutan minekule. John, Philip ja Serge jäävad veel istuma, Sasha küsib, kas võib minuga koos tulla. Arvan, et mul pole selle vastu midagi ja nõnda me siis hakkamegi minema. Järsust tänavast alla, läbi linna, asfaldist teed pidi üles. Sasha on jutukas sõjaväelane ja minu räägitav saksa keel ei olegi kõige roostesem. Ilm on pilves, ent soe. Vähemalt esialgu olen T-särgis ja ei tunne end väga külmetavat. Tee viib üles mäkke. Üle Püreneede. Algul niisiis asfalt, siis kruusatee, siis niisama rada, siis jälle asfalt… kohtame üht vanemaealist abielup...

Kõige teravamat heli teevad kilekotid, mida püütakse käsitleda ettevaatlikult ja võimalikult tasakesi, sest teised ümberringi magavad. Ja kõige valgem valgus on see, mis tuleb taskulampidest ja otsmikulampidest, mille omajad ei tule selle peale, et valgusvihku tuleb ka suunata õigesse suunda, mitte sellega lihtsalt ringi vehkida. Ühesõnaga, on umbes 6.00 pühapäeva, 2. märtsi hommikul ja rahutud ratturid ruttavad rajale  Kell 7 tõusen ise, sest olen oma kaaslastega kokku leppinud, et hakkame pool kaheksa minema. Või umbes sel ajal. Püüan samuti võimalikult vaikselt end kokku korjata. Kilekotte õnneks ei ole, aga magamiskott sahiseb ka vaikuses koledasti! Suurema osa pakkimisest teen eesruumis ja saapad tõmban ka jalga samas. Selleks ajaks kihiseb magamisruum sõnatust sekeldamisest nagu sipelgapesa – pea kõik on ärganud. Kõik on unised ja natuke uimased, tirime kotid selga, ütleme mahajääjatele “ Buen Camino! ”, täname samade soovide eest ise ja sammume udusse. Silt R...

Öö möödus kirvendavate jalataldade ja imelike unedega. Külm oli ka. Hommik algas jälle seitsmese ärkamisega ja uimase pakkimise ja teeleasutamisega. Olen naavõinaa suhteliselt aeglase ärkamisega ja kui uni on natukegi häiritud, siis olen hommikuti üsna tumm kuju. Mõni läheb vihaseks ja toriseb, aga mina olen lihtsalt vait ja põrnitsen enda ette ja ei saa mitte millestki aru. See selleks. Eelmisel õhtul oleme poolnaljaga-pooltõsiselt otsustanud, et jätkame teed jälle kolmekesi ja nõnda siis lähemegi. Hommik on selge ja karge. Kõndides tundub soe hakkavat ja ma tirin sviitri seljast. Umbes pool kilomeetrit hiljem (või natuke rohkem) tunnen, kuidas jalad kuidagi krampuvad. Avastan enda jaoks tõe, et inimene peab olema korralikult soojalt riides, kui ta tahab, et tema keha töötaks. Antud juhul siis kõndival viisil. Aga nagu mulle kombeks katsetan seda mingil hetkel samal päeval veel. Eksperiment annab sama tulemuse. Niisiis tatsab unine kohvitu kolmik Larrasoanast 3,5 km edas...

Mobiilikell piiksub padja all. 6.45. Sedasi on mul pisut aega virgumiseks. Kell seitse hakkan magamiskotis välja ronima. Tasapisi saab albergue -hommik vist juba rutiiniks. Tuimad jalad põrandale (eileõhtune kerge massaaž on küll tuntavalt abiks), kuidagi riidesse, kotid kaenlasse ja magamisruumist välja. Et edasimagajaid mitte segada. Kotipakkimine on iga kord lõbus tegevus. Üritad küll õhtul maksimaalselt pakkida, kuid kuna kaasas on maksimaalselt hädavajalik, siis lõpuks pakid ikkagi igal hommikul oma elunatukese uuesti. Lahkume öömajast siis sedakorda neljakesi. Tibab vihma. Niipalju, et tuleb vihmakeep kotist välja tirida. Uni. Ko-ohvi tahaks… Obanoses sajab juba kõvasti ja tuul on ka. Ei ole üllatus, et linn veel magab ja nõnda lükkub hommikusöök/jook järgmisse kenasse paika. Puente la Reina. Obanosest kolm, Utergast kaheksa kilomeetrit. Lahe. Igatahes. Hommikusöök on ühes kenas lausa hotelli moodi paigas, mille nime ma enam ei tuvasta, aga asus suht linna ääres. Õp...

Hommik üllatab. Maa on kaetud paksu valge lumevaibaga ja seda sajab üha juurde. Retk jätkub minu, põhjamaalase jaoks suht “koduselt”, teiste jaoks on see natuke ebameeldiv. Maastik on valge nii kaugele kui silm ulatab. Loodusest saab üsna vähe aimu, sest kõike katab paks valge lumi. Läbi salude kõndides tärkab aegajalt ühel ja teisel kerge lust ja nii üks kui teine lumepall lendab kellegi koti pihta. Kuulus veinikraan tekitab elevust, ent seekord osutub see tilgatumalt kuivaks. Veekraan samuti. Meenub kellegi jutt kellestki, kes olevat kogu tee läbi käinud ainult tänu veinile. Niivõrd raske olla olnud. Minul on seljas kõik riided, mis kaasas ja osutub, et neid on vähe. Vihmakeep osutub täiesti mõttetuks esemeks (st. ärge kunagi, mitte kunagi hoidke kokku vihmakeepide pealt, sest kokkuhoitu laguneb kohe ära ja siis olete päris ilma), mille ühes väikeses asulas enne Los Arcost minema viskan. Sasha laenab oma vihmajaki. See on jälle üks koht, kus ma ei jõua ...