Kammkarpjakollanenool

Peale palverännult naasmist kirjutasin ikka ja jälle teel kaasasolnud päevaraamatusse elu omaarust olulistest hetkedest. Lugesin aastaid, kuid ja päevi. Praegu on see märkmik arhiivis, ent olulised hetked elus jätkuvad ning 16 aastat, 2 kuud ja 8 päeva hiljem toon Facebook 'ile alla vandunud bloginduse kultuurikihi alt uuesti nähtavale 2008. aastal ettevõetud palverännaku Santiago de Compostelasse. Lisasin digistatud toonased fotod ja tegin mõned kosmeetilised parandused. On olnud põnev taaskohtumine iseendaga ja nii mitme mõttekäigu puhul mõtisklesin, et huvitav, kui oleksin oma lugu möödunud aastate jooksul rohkem üle lugenud, kas oleks olnud midagi teisiti 😎 On olnud hämmeldav ja rõõmustav, kuidas toonased emotsioonid, olukorrad, isegi sõnad ja päikesepaiste uuesti virguvad. Ja tänasel minal oleks toonasele tegelasele vast nii mõndagi öelda - kasvõi rännuvarustuse osas 😛 aga toonane tegelane on olnud uskumatult taiplik ja vigadest järeldusi teinud. Noh, vähemalt tolle rännaku ...

I Ükspäev enne jõule jooksid kõik asjad lõplikult kinni. Midagi otseselt väga viltu ei olnud, aga tegelikult oli kõik sassis ja ma palusin mingit arusaamist. Teinepäev olid “poolemeelselt” tellitud lennupiletid postkastis. Kuupäevadega 28.veebruar ja 27 märts. Elik edasi ja tagasi. Kolmaspäev kohtasin tänaval Enet ja ütlesin, et lähen minema. Siis juhtus mitmeid päevi igasuguseid asju. Lugesin Tiina Sepa “Peregrina päevikut” ja otsisin koerale äraolemisepaika. Või täpsemalt tegeles mu päritoluperekond otsustamisega, kes võtab ja kes mingil tingimusel ei võta. Ja vastasin korduvalt küsimusele “Kas sa tõesti lähed üksi?”. Jaatavalt vastasin. Üldselt jätan siinkohal teiste arvamuste teiste ja enda teada. Mida iganes. Ükspäev oli kotipakkimise päev. Siis tuli (ära)lendamise päev. Kui ma mõtlen, et milline see kõige esimene samm oli, siis saan neid kokku kolm: – too tahtmise äratundmise koht, Elizondost St.Jeani poole astumahakkamise koht ja 1.märtsi hommikul siis see kõ...

Hommikusöögiaeg on madam Janine´i poolt rangelt paika pandud 7.15. Piimaga kohvi joon klaaskausist, mis on mu jaoks esmakordne kogemus, aga joogi maitset ei vähenda see karvavõrdki. Serge räägib sama palju kui õhtul ja mõnes mõttes on tema vadin täitsa rahustav. Umbes kaheksa paiku või nii tõusen püsti, toon oma koti ja saan madam Janine´ilt teokarbi, mille kotile kinnitan. Tirin siis kogu selle elunatukese selga, surun mütsi pähe ja asutan minekule. John, Philip ja Serge jäävad veel istuma, Sasha küsib, kas võib minuga koos tulla. Arvan, et mul pole selle vastu midagi ja nõnda me siis hakkamegi minema. Järsust tänavast alla, läbi linna, asfaldist teed pidi üles. Sasha on jutukas sõjaväelane ja minu räägitav saksa keel ei olegi kõige roostesem. Ilm on pilves, ent soe. Vähemalt esialgu olen T-särgis ja ei tunne end väga külmetavat. Tee viib üles mäkke. Üle Püreneede. Algul niisiis asfalt, siis kruusatee, siis niisama rada, siis jälle asfalt… kohtame üht vanemaealist abielup...

Kõige teravamat heli teevad kilekotid, mida püütakse käsitleda ettevaatlikult ja võimalikult tasakesi, sest teised ümberringi magavad. Ja kõige valgem valgus on see, mis tuleb taskulampidest ja otsmikulampidest, mille omajad ei tule selle peale, et valgusvihku tuleb ka suunata õigesse suunda, mitte sellega lihtsalt ringi vehkida. Ühesõnaga, on umbes 6.00 pühapäeva, 2. märtsi hommikul ja rahutud ratturid ruttavad rajale  Kell 7 tõusen ise, sest olen oma kaaslastega kokku leppinud, et hakkame pool kaheksa minema. Või umbes sel ajal. Püüan samuti võimalikult vaikselt end kokku korjata. Kilekotte õnneks ei ole, aga magamiskott sahiseb ka vaikuses koledasti! Suurema osa pakkimisest teen eesruumis ja saapad tõmban ka jalga samas. Selleks ajaks kihiseb magamisruum sõnatust sekeldamisest nagu sipelgapesa – pea kõik on ärganud. Kõik on unised ja natuke uimased, tirime kotid selga, ütleme mahajääjatele “ Buen Camino! ”, täname samade soovide eest ise ja sammume udusse. Silt R...

Öö möödus kirvendavate jalataldade ja imelike unedega. Külm oli ka. Hommik algas jälle seitsmese ärkamisega ja uimase pakkimise ja teeleasutamisega. Olen naavõinaa suhteliselt aeglase ärkamisega ja kui uni on natukegi häiritud, siis olen hommikuti üsna tumm kuju. Mõni läheb vihaseks ja toriseb, aga mina olen lihtsalt vait ja põrnitsen enda ette ja ei saa mitte millestki aru. See selleks. Eelmisel õhtul oleme poolnaljaga-pooltõsiselt otsustanud, et jätkame teed jälle kolmekesi ja nõnda siis lähemegi. Hommik on selge ja karge. Kõndides tundub soe hakkavat ja ma tirin sviitri seljast. Umbes pool kilomeetrit hiljem (või natuke rohkem) tunnen, kuidas jalad kuidagi krampuvad. Avastan enda jaoks tõe, et inimene peab olema korralikult soojalt riides, kui ta tahab, et tema keha töötaks. Antud juhul siis kõndival viisil. Aga nagu mulle kombeks katsetan seda mingil hetkel samal päeval veel. Eksperiment annab sama tulemuse. Niisiis tatsab unine kohvitu kolmik Larrasoanast 3,5 km edas...

Mobiilikell piiksub padja all. 6.45. Sedasi on mul pisut aega virgumiseks. Kell seitse hakkan magamiskotis välja ronima. Tasapisi saab albergue -hommik vist juba rutiiniks. Tuimad jalad põrandale (eileõhtune kerge massaaž on küll tuntavalt abiks), kuidagi riidesse, kotid kaenlasse ja magamisruumist välja. Et edasimagajaid mitte segada. Kotipakkimine on iga kord lõbus tegevus. Üritad küll õhtul maksimaalselt pakkida, kuid kuna kaasas on maksimaalselt hädavajalik, siis lõpuks pakid ikkagi igal hommikul oma elunatukese uuesti. Lahkume öömajast siis sedakorda neljakesi. Tibab vihma. Niipalju, et tuleb vihmakeep kotist välja tirida. Uni. Ko-ohvi tahaks… Obanoses sajab juba kõvasti ja tuul on ka. Ei ole üllatus, et linn veel magab ja nõnda lükkub hommikusöök/jook järgmisse kenasse paika. Puente la Reina. Obanosest kolm, Utergast kaheksa kilomeetrit. Lahe. Igatahes. Hommikusöök on ühes kenas lausa hotelli moodi paigas, mille nime ma enam ei tuvasta, aga asus suht linna ääres. Õp...

Hommik üllatab. Maa on kaetud paksu valge lumevaibaga ja seda sajab üha juurde. Retk jätkub minu, põhjamaalase jaoks suht “koduselt”, teiste jaoks on see natuke ebameeldiv. Maastik on valge nii kaugele kui silm ulatab. Loodusest saab üsna vähe aimu, sest kõike katab paks valge lumi. Läbi salude kõndides tärkab aegajalt ühel ja teisel kerge lust ja nii üks kui teine lumepall lendab kellegi koti pihta. Kuulus veinikraan tekitab elevust, ent seekord osutub see tilgatumalt kuivaks. Veekraan samuti. Meenub kellegi jutt kellestki, kes olevat kogu tee läbi käinud ainult tänu veinile. Niivõrd raske olla olnud. Minul on seljas kõik riided, mis kaasas ja osutub, et neid on vähe. Vihmakeep osutub täiesti mõttetuks esemeks (st. ärge kunagi, mitte kunagi hoidke kokku vihmakeepide pealt, sest kokkuhoitu laguneb kohe ära ja siis olete päris ilma), mille ühes väikeses asulas enne Los Arcost minema viskan. Sasha laenab oma vihmajaki. See on jälle üks koht, kus ma ei jõua ...

Ärkamine on vastik sõna otseses mõttes. Pole mingit tahtmist ennast liigutada ega tõusta. Terve öö vaheldusid külmavärinad higistamihoogudega, suu kuivab ja pea on paks. Bökk. Ma ei taha kedagi näha, ega kuulda. Heameelega poeks kuskile peitu. Paksu metsa. Kus ei ole inimesi ja kus keegi ei näe, kui hädine ja abitu ma olen. Vähemalt ei saja. Päike paistab. Tunnen ennast halvasti. Tunnen, et ei taha Alexi ja Sashaga koos olla, et tahan üksi käia. Nii raske on ja vastik ja üleüldse. Keerutan neid mõtteid ja üritan ette kujutada, et kuidas ma seda neile ütlen. Et alles eile me ju rääkisime. Sansolis, 7 km Los Arcosest edasi ja Santiagole lähemal, teeme väikese hommikuse puuviljapeatuse ja siis ma ütlen. Et tahan üksi käia. Sasha pakub oma vihmajakki, arvan, et saan hakkama. Igatahes lubame Lorognos kohtuda. Lasen nad ees minema ja astun siis vaikselt omas tempos. Imelikult raske on üksi käia. Torres del Rio ja Sansoli vahel on ainult 1 km, aga see läheb ka mingit eriti kivist...

Olen maganud pisut rahulikumalt, kuigi higistasin ja külmetasin endiselt. Virgun enne kella ja teadvustan, et vastupidiselt lootustele on palavikutunne ikka olemas. Mõtlen tehtud ettepanekute peale, et jääksin päevaks puhkama. Kuulan iseennast ja mõtlen, et üritan ikka. Et kui on väga paha, jään järgmisse peatuspaika lihtsalt pidama. Joon oma ravumi sisse, topin kõik olemasolevad asjad selga ja teele. Kas ma seda ütlesin, et eelmisel päeval nägime enda ees Johani jälgi? Kummastav. Su sõber on läinud sinu ees, sa tead, et sa ei näe teda enam kunagi, aga tema jäljed lähevad sama teed ja otsekui juhivad sindki. Täna näeme neid jälle. Kõndimisega läheb olemine paremaks. Järgmine suurem paik on Navarrete ja õhtuks tahame jõuda Najerasse. Inimesi on teedel rohkem. Teed on pikad ja sirged. Ulatuvad taamal tõusvale mäele. Näed pisikest inimmutukat kilomeetrite kaugusel enda ees sibamas ja künka taha kadumas. Külm on. Xavier jääb meiega koos kõndima. Tal sa...

Hommik. Seis endine st. haigusemaitse suus. Aga piiisut nagu parem. Niko näitab oma mobiilist lume sisse mattunud sauna pilti. Ja ütleb, et ärgu ma mingu. Suured pruunid silmad on kurvad. Ütlen soome keeles “Nägemist!” (lõpuks ometi suutsin mõne sõna meelde tuletada!) Linn lõpeb ja meie ees on kummaline maastik. Natuke nagu mahajäetud ja vaene ja otsekui oleks see kõik kord ümber kaevatud ja siis jälle kokku lükatud. Uue vihmajakiga on soe! Azorfas teeme peatuse. Baaripeatuse muidugi. Oleme plaaninud täna kõndida pisut üle 30 kilomeetri (et ikka graafikus püsiks :P). Ciruena. Santo Domingo de la Calzada. Granon. Hakkan harjuma sellega, et asulate vahel on keskmiselt 4-5 kuni 6 kilomeetrit. Nii umbestäpselt tunni jagu käimist. Ja sellega, et asula nägemine ei tähenda seda, et sa sinna kohe jõuad, vaid natukese aja pärast.  Mu loomupärane kärsitus saab kõva kooli. Enne Granoni kohtume lambakarjaga, kes meid igast küljest ümbritseb. Armas. Kas ma pean kordama e...

Hommikukohv leiab enda kohale kummardumas kolm uimast nägu. Tjaa. Et 24 või … km? Segan oma kohvisse suurema koguse suhkrut ja ütlen, et mulle aitab kahekümne neljast küll. Mingisugused senitundmatud piirid-“peabid”-reeglid murenevad minus nii suure kiirusega, et loobun üritamast seda protsessi jälgida. “So, you are not brave young estonian lady anymore?” “No. I have been brave a lot. It´s enough. Now i am just an young estonian lady.” Keerutan oma tassi aeglaselt käte vahel ja tajun jõupingutust, millega need sõnad välja ütlen. Ma ei karda tunnistada, et ma ei saa hakkama. Et ma ei jõua. Aga ma saan hakkama sellega, et ma julgen tunnistada. Poisid on mures. Päeva jooksul küsivad nad mitu korda, et kas ma ikka tõesti loobun… ja ma vastan, et läheme rahulikult edasi, ärme rutta ette. Naeru, nokkimist, huumorit, samme, teekäänakuid. Rõõmu. Täna valitakse Hispaaniale uut presidenti. Oleme baaride ja kohvikutes aegajalt telerist valimisvõitlust jälginud ja kuulanud Alexi ü...

Tere hommikust :). Jens ja Gerald on kärmemad kui meie ja pudenevad koos minema. Meie siis paneme kenasti oma nimed albergue raamatusse kirja ja hakkame ka liikuma. Kahe kilomeetri kaugusel olev Rabe de la Calzada saab läbitud, suunaks Hornillos del Camino. Lootuses, et hommikukohv ootab… Maastik on muutunud avaramaks, lagedamaks ja kuidagi kõrgemaks, ometigi on jäänud laineliseks ja mägiseks. Alex ütleb, et paljud sõidavad Burgosest Leoni bussiga, pidades seda kahe linna vahelist ala igavaks ja tüütavaks. Nojah. Lõputud põllud ja heinamaad, pikad sirged horisondini ulatuvad teed, hõre asustus võib tõesti tunduda igav. Aga mulle meeldib. Meenutades pisut meie Eestimaa paiku, kus silm vaatab kaugele üle mäekülgedel laiuvate põldude ja heinamaade. Isegi lõoke lõõritab. Ja taevas on sinisinine. Niisiis 8 kilomeetrit. Ühes kohas näeme kaugel eemal Jensi ja Geraldit vasakule pööramas ja mingit hütti uudistamas. Meie tee viib aga otse edasi. Tjah. Kohapeal selgub siis, et...