8. päev. Jumalast mahajäetud koht

Hommik. Seis endine st. haigusemaitse suus. Aga piiisut nagu parem.

Niko näitab oma mobiilist lume sisse mattunud sauna pilti. Ja ütleb, et ärgu ma mingu. Suured pruunid silmad on kurvad. Ütlen soome keeles “Nägemist!” (lõpuks ometi suutsin mõne sõna meelde tuletada!)

Linn lõpeb ja meie ees on kummaline maastik. Natuke nagu mahajäetud ja vaene ja otsekui oleks see kõik kord ümber kaevatud ja siis jälle kokku lükatud.

Uue vihmajakiga on soe!

Azorfas teeme peatuse. Baaripeatuse muidugi. Oleme plaaninud täna kõndida pisut üle 30 kilomeetri (et ikka graafikus püsiks :P).

Ciruena.

Santo Domingo de la Calzada.

Granon.

Hakkan harjuma sellega, et asulate vahel on keskmiselt 4-5 kuni 6 kilomeetrit. Nii umbestäpselt tunni jagu käimist. Ja sellega, et asula nägemine ei tähenda seda, et sa sinna kohe jõuad, vaid natukese aja pärast.  Mu loomupärane kärsitus saab kõva kooli.

Enne Granoni kohtume lambakarjaga, kes meid igast küljest ümbritseb. Armas.

Kas ma pean kordama ennast, et ma olen väsinud?

Meie tänase päeva sihtpunkti on ainult tervelt neli kilomeetrit. Üks ätt viipab Granonis üle küngaste paistvale valgele mastile või tornile – seal! Tore, aga sinna on neli kilomeetrit!

Sasha ja Alex on must juba oluliselt ees. Nad kohtuvad pikkade tumedate juustega hispaanlasega, kes on teel Santiagost Rooma. Ja sealt edasi Jeruusalemma.

Ma olen tema peale surmani kade. Sellepärast, kuidas ta kõnnib ja liigub – kergelt ja vabalt ja ilma igasuguste väsimuse märkideta.

Edasi.

Valge mast osutub osaks küla reklaamivast kogumist. Poisid jäävad pilti tegema, mina ütlen, et lähen edasi, sest kui ma seisma jään, siis ma enam ei kõnni. Ja see on sulatõsi.

Redecilla on otse ees ja ma loen meieisapalvet.

Kummaline, et kui jõuad sellesse külla, linna kohale, kuhu sa ööbima jääd, siis kaob üsna palju väsimusest nagu ära. Nii ka nüüd. Ületanud külapiiri, on kergendus suur. Aga jalad valutavad ja paha on ja üldse.

Öömaja osutub olevat kaks narisid täis jääkülma tuba, dushiruum ja köök kohaliku baari teisel korrusel. See näeb jube välja. Sasha räägib hiljem päevi, kuidas mu nägu veel rohkem viltu olevat läinud, kui seda nägin.

Ähh, jaa, ma tunnistan vist esimest korda elus, et mulle meeldib mugavus, soojus, ruumide ilu. Aga see siin…

Läheme teise baari puuvilju ostma – seal pidavat pood olema. Muud ei ütle, kui et Eesti tervisekaitsemammid oleksid ilmselt infarkti saanud ja selle asutuse silmapilk laudadega kinni tagunud.

Ükskord tuleb mul sinna veel minna – templi järele. Ka alt baarist saame hiljem ühe.

Kuna selgub, et ikkagit kuskilt valmistoitu ei saa, lähevad poisid veelkord “poodi”. Mina olen loomulikult tekkidehunniku all siruli.

See linnake või külake on tõsiselt nagu jumalast mahajäetud koht. Umbes nagu Mehhiko filmides need kauboikülad. Üks peatänavake oma majadega mõjub heade rekvisiitidena ja inimesed on kuidagi isepärased.

Nõnda ma siis olen seal jumalast ihuüksi, haige, hädine ja nii edasi… Mõtted kerivad ja keerlevad – mul on häbi, et ma võtsin ülejõu käiva asja ette, ma ei saa hakkama, mind naerdakse välja ja pilgatakse ja…..ühhüüüü…. lörisen kõige täiega nutta. Ma tean, et homme pean ka 30 km käima, et saavutada saavutamatut. Aga kas ma ikka pean?…. Hea, et taskurätte jätkub.

Sasha ja Alex on tagasi. Õhtusöögiks saavad olema makaronid tomatikastmes. Minu üritusele end voodist püsti ajada küsitakse vastuseks, et kas sa ei tahagi ennast üllatada lasta? Vajun tagasi ja olen täielikus hämmingus – taoline olukord on minu jaoks täiesti uudne… lörr-lörrr-lörrr….

Makaronid on hääd Aitäh!

Nõusid pesema ka ei lasta. Need kaks on nagu kokku liimitud, mõtlen ma.

Homne päev jääb lahtiseks – 24 või 36 km.

Läheme veel korraks alla baari, kus on soe, kõik räägivad kõigist üle, lapsed mängivad oma mänge ja on üldse hubane.

Ma olen murdunud. Saan aru, et mul ei ole kuidagi võimalik olemasoleva ajaga Santiagosse jõuda. Võibolla küll jah, kui põlv oleks terve ja ma ise ka. Ja tõepoolest, mis siis juhtub, kui ma ei jõua? Mis on lõppude lõpuks tähtsam – mina ise või mingisugune ebamäärane tegu?

Öö saabub allkorruse lustliku müra saatel.

Najera – Redecilla: 32 km

Kokku: 220 km