4.päev: Kõige…

Mobiilikell piiksub padja all. 6.45. Sedasi on mul pisut aega virgumiseks. Kell seitse hakkan magamiskotis välja ronima. Tasapisi saab albergue-hommik vist juba rutiiniks. Tuimad jalad põrandale (eileõhtune kerge massaaž on küll tuntavalt abiks), kuidagi riidesse, kotid kaenlasse ja magamisruumist välja. Et edasimagajaid mitte segada. Kotipakkimine on iga kord lõbus tegevus. Üritad küll õhtul maksimaalselt pakkida, kuid kuna kaasas on maksimaalselt hädavajalik, siis lõpuks pakid ikkagi igal hommikul oma elunatukese uuesti.

Lahkume öömajast siis sedakorda neljakesi. Tibab vihma. Niipalju, et tuleb vihmakeep kotist välja tirida.

Uni. Ko-ohvi tahaks… Obanoses sajab juba kõvasti ja tuul on ka.

Ei ole üllatus, et linn veel magab ja nõnda lükkub hommikusöök/jook järgmisse kenasse paika. Puente la Reina. Obanosest kolm, Utergast kaheksa kilomeetrit. Lahe.

Igatahes. Hommikusöök on ühes kenas lausa hotelli moodi paigas, mille nime ma enam ei tuvasta, aga asus suht linna ääres. Õpime praktiliselt hispaania keelt st. igaüks esitab oma soovi – cafe con leche i tortilla con … iseseisvalt ja tekitab sellega palju nalja nii iseendale, kaaslastele kui teenindajatele.

Sasha räägib, et tema olla öö otsa ennast jälginud, et ei norskaks. Alex uurib kaarti. Johan üritab selgeks saada hispaanikeelse küsimuse: “Palun üks apelsinimahl.” Mina… Mina? Uurin oma alberguede nimekirja ja mõnulen. Võtame teised kohvid ja tortillad veel. Sest vihma sajab endiselt.

Siis teeme peregrinoga pilti: 

Lõngerdame läbi linna ja imetleme-pildistame Puente la Reina silda, mis on minu meelest kõige kaunim sild üldse, mida senini olen kohanud.

Ja lentsime edasi.

Just nimelt lentsime, sest sammud on kuidagi aeglased, käed on taskus ja üldse on kuidagi aega.

Teelõik punast ja väga märga pinnast, mis koguneb saabaste alla ja peale.

Tuul.

Kiirteeveer.

Kiirteeäärne rist noorele naisele. Camino-le on jäetud elusid. See rist tuletab meelde, et autotee ületamisel tuleb olla ettevaatlik.

Järgmine suurem koht Cirauqui. Seitse kilomeetrit.

Põlluvaheteed. Põlv annab tunda. Tapsin meeste järel.

Lorca. Kuus kilomeetrit.

Raske.

Rada läheb suurema tee kõrval. Ületades üht kõrvalteed, astun nii halvasti jalale, et põlvest käib läbi valujuga ja ma olen sunnitud seisma jääma. Surun hambad risti, aga see ei aita. Vabandan ja keeran kaaslastele selja. Pisarad tungivad vägisi silmi ja ma ei saa neid pidama. Kirun ennast ja võitlen häbitundega.

Vaatan taevast ja tuldud teed ja paremat kätt jääva künka otsas on rist. Otsekui kinnitus ja lohutus. Rahunen, loobun jõu juurde palumisest ja annan alla. Kaks tundi veel.

Jätkame teekonda. Viskame kildu, vesteleme.

Villatuerta. Vana Rooma asundus.

Ainult tund aega veel. Ei, ma isegi enam ei mõtle, et kes k… See on lihtsalt üle mõistuse.

Naljakas. Ma suudan rääkida. Vastata. Kommenteerida. Keha on nagu pingul vedru.

Meid tervitab Estella õlletehas. Sellesama õlle tehas, mida enamasti joodud saab.

Ainus mõte: Jõuaks juba kohale. See pole enam isegi mitte mõte aju tasandil vaid raku tasandil.

Surun hambad risti. Viimane kilomeeter on lõputu. Vannun. Ennast peamiselt.

Albergue – silt ilmub tänavarägas nähtavale ja ma olen õnnelik oma väsimuses ja kurnatuses. Tahaks nutta, aga et nagu ei sobi või nii.

Astume sisse. Hoone oleks nagu kuningaloss või midagi- hall on avar ja üles teisele korrusele viib suur hele trepp. Vajun toolile ja sooritame vajalikud sisseregistreerimise toimingud.

Nii puhtast ja valgest trepist on imelik oma räpaste saabastega üles minna. Magamisruumi ees on rivis taolisi juba kümmekond. Rahvast on hulgim.

Vajun voodile ja siis on kõik. Lörisen nutta. Alex küsib, kas ma olen ok ja ma raputan pead. Lükkan vihaselt silmad kuivaks ja kraamin end dušhi alla.

Tulikuum vesi pahiseb üle, ja ma nutan. Hääletult, lohutult, sest kõik tundub mõttetu. Täiesti mõttetu. Mul on häbi oma nõrkuse pärast ja ometi saab osa minust aru, et see on loomulik. Kõike tuleb ette. Ma olen võtnud endale ülesande, mis on tegelikult ülejõukäiv.

Ma jään siia vee alla igaveseks.

Keegi tuleb naaberkabiini ja pisaratel tuleb mõistus pähe, et teised tahavad ka sooja ja puhtaks.

Vean ennast voodisse. Huh.

Koridorist kostab sädinat. Franziska! Nad siiski otsustasid selle vahemaa ette võtta. Franziskal sai kaheksa kilomeetrit enne Estellat jaks otsa ja ta võttis takso. Tema jalanõud ei ole muidugi kah kõige kohasemad selle porise ja sopase ilma kohta. Sõbranna jõuab kohale umbes tunni jagu hiljem.

Alex tegi pisut massaazi. Põlv valutab pööraselt. /–/

Franci ütleb, et pole vaja üle oma piiride ronida.

Selleks, et Santiagot saavutada, pean ma ennast ületama iga päev.

Bah… üritan magada…

(Märkmeid peetud päevaraamatust)

Sööma kohalikku restorani. Olen nõnda toibunud, et viskan oma kangejalgsuse üle nalja.

Seeõhtune laudkond on taaskord rahvaste ja keelte virrvarr ja on hää. On soe, valge ja hubane.

Hea on olla. Päev on minevik.

Uterga – Estella: 30 km

Kokku: 116 km