1. päev

Hommikusöögiaeg on madam Janine´i poolt rangelt paika pandud 7.15. Piimaga kohvi joon klaaskausist, mis on mu jaoks esmakordne kogemus, aga joogi maitset ei vähenda see karvavõrdki. Serge räägib sama palju kui õhtul ja mõnes mõttes on tema vadin täitsa rahustav. Umbes kaheksa paiku või nii tõusen püsti, toon oma koti ja saan madam Janine´ilt teokarbi, mille kotile kinnitan. Tirin siis kogu selle elunatukese selga, surun mütsi pähe ja asutan minekule. John, Philip ja Serge jäävad veel istuma, Sasha küsib, kas võib minuga koos tulla. Arvan, et mul pole selle vastu midagi ja nõnda me siis hakkamegi minema.

Järsust tänavast alla, läbi linna, asfaldist teed pidi üles. Sasha on jutukas sõjaväelane ja minu räägitav saksa keel ei olegi kõige roostesem. Ilm on pilves, ent soe. Vähemalt esialgu olen T-särgis ja ei tunne end väga külmetavat. Tee viib üles mäkke. Üle Püreneede. Algul niisiis asfalt, siis kruusatee, siis niisama rada, siis jälle asfalt… kohtame üht vanemaealist abielupaari, kellele rõõmsalt lehvitame ja ühe mäekünka otsas saan imetleda kotkaid, kotkaid ja veelkord kotkaid. Vähemalt nad näevad välja kotkastena. Siis on seal kuskil hobused – madalad ja masajad. Ühel hetkel hakkab vihma tibutama ja udu tiheneb nii, et suurem osa ümbritsevast loodusest on halli loori varjus või aimub selle tagant. Caminol oma puhkust veetva Sasha jaoks on see tema sõnul küll kurb, sest tal on eesmärk teha võimalikult palju pilte. Tee keerutab siia ja sinna, vihm läheb tihedamaks, ometi ei saa seda ka lausvihmaks nimetada. Nii palju kui udust aimub, on meie ümber lage maa, kus on kive, kive ja veelkord kive. Mõned lehma pealuud ka. Ja üks rist. Ja aegajalt mingeid ehitisi. Ühel hetkel läheb udu laiali ja paljastab kauni majakestega oru – otsekui ekstra Sasha jaoks.

Kohtame vastassuunast tulevaid hispaania keelt kõnelevaid naisi, kes ütlevad, et üleval on ilm veel hullem – külm ja lumine. Nuh, eriti motiveeriv see muidugi ei ole, aga mis sest. Naised lähevad oma teed, meist möödub Philip, kellel on enda sõnul nii hea käimistempo, et ta kasutab selle ära. Peagi on ta uttu kadunud.

Kuuleme selja tagant kedagi tulemas ja pöörame end ringi. Üks pikk ja väga sirge noormees rühib meie järel. Lehvitame talle, ta jõuab minu ja Sashani, alustame vestlust. Hispaanlane Alex oli otsustanud tulla teele üksi nagu Sasha ja minagi, ent peale kolme tundi üksivantsimist tundis ta, et ei taha rohkem üksi olla.

See kolmik jääb kokku kauemaks, kui ma oskasin arvata. Kauemaks, kui me ilmselt keegi oskasime arvata, sest teel kohtud sa iga päev uute inimestega ja käid nendega mõne aja koos või lihtsalt tervitad ja vahetad paar lauset või ööbid nendega koos ühes albergue´s või… Tagasi vaadates mõtlen, et me kolm olime vist ühtmoodi omapäi-uitajad ja sobisime seetõttu koos käima. Me oskasime üksteisega olla.

Jõuame tippu, aga kuna udu ja vihm on endiselt armsad kaaslased, siis näeme vaevalt kümne meetri peale ja paljukiidetud vaated jäävad nägemata. Mul sest miskit. Mul on oma tee ja seal tipus adun vist esimest korda, mis vahe on kultuurireisil ja rännakul. Mitte, et mulle ümbritsev korda ei läheks ja ma oma mälusse seda kõike ei talletaks. Aga mu meel ja mõte on kuidagi väga suunatud ja konkreetne. Mul on oma tee käia…

Mets. Külm. Lumi. Porine tee. Väga porine tee. Veevõtukoht. Endiselt väga porine tee. Mets. Nälg näpistab ja jalad on väsinud. Ütlen, et tahan pausi teha ja natuke süüa. Et teised võivad edasi minna kui tahavad. Viskame kõik oma kotid seljast ja mu magamismatist on niipalju kasu, et saan selle peal istuda. Õhk on niiskusest ja külmusest paks. Mul ei ole kindaid, hoian oma käsi fliisivarrukates ja sisendan endale, et ma olen ju karmi põhjamaa laps, et asi see Hispaaniamaa külm siis kannatada. Alexi käed värisevad külmast, kuid toit annab sooja ja minu mure tema olemise pärast lahtub. Puuviljaleib on üks fantastiline asi. Mitu asja ühes ja täidab hästi kõhtu. Puhkus teeb kõigile head ja me tatsame oluliselt kõbusama sammuga edasi.

Ühest inimesele püstitatud ristist oleme ka möödunud. Mees pidi ilmaoludele alla vanduma…

Teede lahknemine. Alla Roncesvallesse on võimalik minna kaht teed pidi – üks on lühem ja järsem, teine kergem ja pikem. Vaatame teineteisele otsa. Mina arvan, et võiks minna seda lühemat teed pidi. Eks ju, ikkagi rännakul ja siis tuleb ikka raskema vastupanu teed minna. Umbes paarkümmend minutit hiljem hakkab peale juba tuntud sisedialoog sobivalt varieeritud teemal “Kes see käskis mul epakas olla ja selle raskema raja valida?” Jalad on tuimad ja kanged. Rada on tõeliselt järsk ja nõuab pidevat jalge ette vaatamist. Mis meenutab mulle, alalisele taevasse- ja muidu ringivahtijale, et tegelikult ei ole mul ju ka reisikindlustust ja nina ette vaatamine tuleb kasuks. Jaa, saan sellega hästi hakkama ja tasapisi hakkab kuskil kuklast ettepoole kerima mõte, et huvitav, kui kaugel see Roncesvalles veel võib olla…

Ilm on läinud selgemaks ja pruunid oru- ja mäenõlvad ilmuvad nähtavale. Hunnitu.

Teeme peatuse. Lihtsalt niisama. Toetun vastu mahalangenud puud, mille tüvi on sobivalt rinnakõrgusel nii, et võin sellel lösutada ilma, et eriti näha oleks, et ma nagu väsinud oleks või nii. Mitte et ma muljet tahaksin avaldada. Ma lihtsalt ei taha näidata, et olen väsinud.

Tasapisi muutub rada vähem järsemaks, läheb soojemaks ja ühel hetkel ilmuvad nähtavale hooned. Oleme Roncesvalles.

Näeme pisut vaeva hoonekompleksis õige ukse leidmisega, mis aga on suletud. Väidetavalt kella neljani. Otsustame, et läheme baari seniks. Uksel võtab meid vastu lõbus ja soe melu, leti ääres trooniv punase näoga vennike võtab meid vastu küsimusega, kas teist keegi on sakslane. Sasha “teeb vea” ja tunnistab end teise rahvuskaaslaseks ja võidab sellega endale “tõelise sõbra”. Heinz on oma sõnul teel kaheksa aastat, tal on kodus naine ja lapsed, aga tema on siin. Hea on istuda.

Tagasi suletud ukse taha jõudes selgub, et see polegi õige uks ja meid juhatakse õigesse paika. Saan oma palveränduri passi, tõsiselt küsitakse mult rännaku põhjust ja meid juhatatakse magamisruumi. Valin ülemise nari, mis nagu hiljem selgub, ei ole eriti hea valik. Esiteks selle pärast, et sellel pole redelit ja minusugune jupski peab imetrikke tegema, et üles ja alla ronida ja teiseks ei ole seda üldse tore teha öösel ja hommikul kui teised (veel) magavad. Sest palveränduri uni on püha ja ma kuidagi ei taha teisi segada. Oleme esimesed. Dushi all käik, riietevahetus. Sasha ja Alex otsustavad tagasi baari minna ja natuke õlut juua, mina jään kirjutama.

Ühtäkki läheb uks lahti ja kogu ruum on täis inimesi, kes on ilmselt saabunud bussiga ja alustavad oma rännakut homme. Saabub abielupaar, keda hommikul kohtasime, tuleb John, kes päris tükk aega lihtsalt toetub oma voodile ja vahib mittemidagiütleva pilguga kuhugi. Philipit ei ole. Ilmselt on ta läinud edasi.

Jumalateenistus. Palverändurid saavad teele õnnistuse ja ma tunnetan kuskil sisimas ja enese ümber midagi väga iidset ja väga isepärast. Siit kirikust on läbi käinud aegade jooksul tuhandeid ja tuhandeid. Jääjad annavad kaasa kogu oma mõtte ja lootuse, et minejad oma eesmärgi saavutaksid.

Õhtusöök baaris. Meile on kaetud laud valge linaga. Kolmekäiguline õhtusöök on maitsev, vein selle juurde huvitav, kuid kas just kõige parem. Hispaanias süüakse õhtust hilja – alates kella kaheksast kuni ööni välja ja päevamenüü (või ka peregrino menüü) on kolmekäiguline toidukord, millest minusugusele ilmlõpmata näljasele täiesti piisas.

Otsustame Sasha ja Alexiga, et järgmisel päeval kõnnime koos edasi. Mina üt´sin, et tahan jõuda Larrasoanasse, nemad arvavad, et miks mitte samuti niikaugele kõndida. Ma üt´sin, ma vähe aeglane ehk, nad arvavad, neil aega küll. Tore.

Ja siis ongi päev läbi. Magamisruum on täis sosinaid ja vaikset juttu ja ühel hetkel pannakse tuli kustu ja öörahu on saabunud.

* * *

St.Jean Pied-de-Port – Roncesvalles: 26 kilomeetrit.

Pilt: Sasha