10.päev. Kõige Lühem Päev

See pole enam mainimist väärt, et külmavärinad ja jalavalu olid öiseks unesaatjaks.

Õues on rõske ja niiske ja vihmatibane. Ökk. Rada viib otsekohe mäkke üles. “Mõnus”

“Ma ei saa aru, miks ma siin olen ja mis ma siin teen!”

Ei, seda ei ütle mina, ei omaette, ega valjult, vaid Alex. Alex, kes on senini end verbaalselt väljendanud nagu õilis Hispaania aadlik, emotsioneerib.

Sasha on vait.

Mõtlen mõlema suunas häid mõtteid niivõrd kuivõrd palavikupäkapikumaitse suus seda lubab.

Olen deklareerinud, et kõik paigad teel on kaunid, aga nii pikka ja lõputut ja vastikut teelõiku, kui seda on Villafranca de Oca ja San Juan de Ortega vahel tõesti rohkem ette ei tule. See kirjade järgi 12 km tundub otsekui 15 km, siugleb lõputult läbi metsase maastiku ja kujutab endast peaaegu tervikuna metsaveoteed. Aga umbes kolm kuni neli korda laiemat, kui meil siin. Õõvastav. Ilmselt mängib ka hall ja külm oma rolli, et mul on tunne, et tajun raiutud puude valu, raskete masinate rataste rutjumist pinnasse ja ümbritseva vaikivat ahastust võimetusest teha midagigi.

Ja kas ma juba ütlesin, et kohv on sama kaugel – 12 km?

Edasi, mäest alla, üles. Kusagil vasemal kilab kiirtee. Keerame metsaveoteelt leebemale rajale, mis tõotab varstist asulat. Vihma hakkab sadama.

San Juan de Ortega. Bar is open! Jess! Tellin ühtejutti kuuma cafe con leche ja siis kuuma piima ja kakaod ja. Süüa pole muud kui miskised pirukamoodi asjad. Kraamime oma raamatud-paberid lagedale. Burgosesse on 27 km, Atapuercasse 6. Ühte liiga palju, teise liiga vähe. Burgosesse ma ei jõua. 40 km on selgelt liiga palju. Jah, sellest saab meie kõige lühem päev.

Vihma sajab endiselt. Tasapisi pudeneb baarike meie kaaslasi täis. Ungarlane Janos istub omaette laua taga, joob õlut ja tõmbab ühe sigareti teise järel. Saame kuidagi jutule. Ta on Eestis äriasjade tõttu käinud. Silmades mingi kummaline valu. Ta on juba teist korda siin. Miks? Ei saa muidu rattalt maha.

Viis lauset. Võib-olla kümme. Seda on väga palju. Meie kohtumine on kohtutud.

Edasi. Kallab nagu oavarrest. Tuul on nii tugev, et pean end vastutuult viltu kallutama ja mõtisklen tõsiselt telliskivide vajalikkuse üle taskutes. Setupalju kui mind on.

Külm on k...t! Jalad kangestuvad tasapisi, kindad on tattmärjad ja mütsinokalt vett mitte ei tilgu vaid lausa voolab ojadena. Ühel miskisugusel hetkel tunnen, et jalad ei ole enam kuivad. Vesi on saabastes. Jmm. Ma usun, et asi on nendes teksastes ja vesi tuli nn ülaltpoolt, mitte pole saapad kehvad.

Jonas jõuab meile järele. Ta läheb Burgosesse. Nii on otsustanud. Nii jään teda mäletama – tuul ja vihm kisklemas ta vihmamantli kallal, keha kumaras, matkakepp toksimas pladinaga võidu asfalti, kaob ta halli kardina taha.

Atapuerca tervitab ürginimese kuju ja kõikvõimalike viidetega sellele, et siinkandis elas inimene juba vähemalt 800 000 aastat tagasi, nagu ütleb Wikipeedia. 2007 aasta juulis kirjutas Postimees, et samast leiti 1,2 miljonit aastat vana inimese hammas. (Vahemärkusena setupalju, et tegelikult andis Google esiteks veel teisegi artikli, käesolevast aastast, aga siis “kaotas” ära. Üleüldse annab see asjandus aegaajalt “huvitavaid” otsitulemusi. Eriti paistab see silma siis, kui antud otsitulemuste vahel edasitagasi seerid – ühel hetkel lihtsalt avastad, et mõni link on vahepeal jälle kadunud.)

Igatahes. Albergue on armas ehitis, mis väljast näeb välja pisem, kui seest. Igatahes. Me saame oma riided kuivama panna ja! Ja pesta ja! Toad on pisikesed, ökonoomsed – neis ju ainult magatakse korraks, mitte ei elata  Tekid on punaruudulised ja. Ja Sasha küsib minult, noh, kas on ilus ja normaalne? Esimesel hetkel ei taipa, mida ta sellega mõtleb.

Recidilia meenub ja siis saan aru. Et ta kas nöögib või mõtleb tõsiselt, et kas mulle siin meeldib.  Üks ootamatus teise otsas. Ma lihtsalt ei mäleta, et kedagi hirmsasti kunagi huvitanud oleks, et kas mulle meeldib.  Igatahes noogutasin väliselt jaatavalt ja viskasin miskist kildu. Tükisaega hiljem pudeneb pillatud lausetest kokku, et talle on tähtis, kuidas inimesed tema ümber end tunnevad, sest see annab ka talle turvatunde.

Hää küll. Aga selles hetkes tõmbame kuivad riided ülle, sätime märjad kuumade (!) radiaatorite peale kuivama ja saapad ajalehti täistopitult sinnasamasse ja keerame magama.

Kell on pool kaks päeval ja me magame südamest. Mõnuga.

Virgudes leiame, et majake on rahvast täis pudenenud.

Mingil hetkel oleme ühes kohalikus baarikeses bocadillosid söömas ja kohvi joomas käinud. Elektrijänesena tormab korraks sisse ja jälle välja sakslasest arheoloog, kes jõuab pillata, et kaotas oma südame kontidele või midagi taolist. Oh, kui suudaks isegi julgeda kaotada oma südant millelegi nii kirgliselt.

Jälle tagasi ja päris õhtusöögi ootel. Mängime doominot. Hispaanlane, eestlane, brasiillane, columbialane…

Seekordne siis kohalikus restoranis Comosapiens. Esmakordselt tunnen end nende päevade jooksul kuidagi kohatuna – see on tõeliselt kena sisekujunduse ja kuidagi… tsiviliseeritud olemisega. Tunnen end endiselt suht tõbisena, kuid eelroaks valitud supp viib keele alla ja teeb soojaks. Praad osutub kaheks hiiglaslikuks imeliseks lihalõiguks, millega ma hakkama ei saa, vaid palun kaasa pakkida. Järgmiseks lõunaks. Õhtusöök maksab tegelikult natuke palju vist oli isegi 11 eurot või nii (3 käiku + vein + vesi). Poisid ütlevad, et tudengitest teised peregrinod arvanud, et kallis. Tjah, pakitäis suppi saab kätte vähem kui euroga. Mõtisklen siis, et kas on palju või vähe. Või et kas ma nö raiskan või värki. Mäletan, et enne tulekut lubasin ühte asja – et söön korralikult. Pakisuppide peal oleks ma ilmselt ammuski koomas kuskil :). Ei, sööma peab! Maksku, mis maksab!

Ja jooma. Lõunaeestlasena tarvitaks veel muudki… Aga nuh, senini olen tahtnud jääda viisakuse piiridesse, aga tunnen, et palavikumaitse ja külmavärinad hakkavad ikkagi üle viskama. Löön normidele – väljamõeldud ja muudele – käega ja tellin pitsi valget viina. Et kas neil on? On ikka. Puhas Moskovskaja. Ei noh, olen keeletu. Poisid on ka. Keeletud. Ja siis läheb lahti :). Et millal siis eestikeelset laulu kuuleb ja nii.  Igatahes. Läheb õigesse kohta. Võtan teise veel. Normaalne.

Elu on kulgemine ja vähemalt mulle on kõige raskem püsida protsessis st. ühes rahulikus tempos ka siis, kui näen juba sihti enda ees (linna) ja mitte kaotada tähelepanu muult ümbritsevalt. Sa näed… ja ometi on selleni veel 4-5 km, tund aega astumist jalg jala ette…

/Märkmeid päevaraamatust/

Teksased on ära kuivand. Jess. Vähe on õnneks vaja. Väga vähe.

Villafranca de Oca – Atapuerca 18 km

Kokku: 262 km