11 päev. Atapuerca – Burgos – Tardajos

Ärkan nagu ikka juba enne mobiilipiiksu ja pisut aega läheb taipamiseks, et midagi on teisiti. Valesti? Ei mingit palavikumaitset, keha tundub powerit täis olema ja meeleolu on kuidagi väääga lustlik. Lahe, ma olen terveks saanud ja see jura on nüüd lõpuks ometi möödas!

Vihm on järele jäänud, kuid ilm on ikka jahe.

Muhedas olemises asutame siis Burgose poole. Minul kummitab peas “On the road again…” Shrekist teadatuntud Eesli esituses ja elu on kuidagi väga lill.

“Are you happy-happy?”

“Yes, I am happy-happy.”

Ja me kõnnime sujuvalt õigest teeotsast mööda ja sujuvalt järgmisse külla sisse.

Alex võtab ühel perekonnal nö sabast ja uurib, kuidas rajale tagasi saada. Selgub, et me polegi väga kaugel, vaja on vaid mäekülge pidi üles ronida ja kohe jääbki vasakule suur rist ja paremale aimuv suurlinn. Maastik on selline… huvitav. Alexi jutust saan aru, et miskised rajatised seal lähedal on sõjaväe omad.

Seisame teelahkmel. Võimalusi edasiminekuks on kaks. Mõlemad ühtesoodu minemas läbi tööstusmaastiku. Valime vasakpoolse ja edasi tuta-tuta hommikukohvi poole.

Suurlinna lähedus annab tunda. Nii mahajäetud hoonetes, kui üleslöödavates majades. Lage maastik. Uued elamurajoonid. Näib, et Hispaaniaski käib asi umbes sarnase stsenaariumi järgi nagu meil siin – keset põldu lüüakse püsti rida ühetüübilisi ilmetuid karpe ja teatatakse, et see on sinu uus kodu… Peaaegu Burgose külje all ilmneb, et rada on kuidagi ette jäänud või jäämas ühele sarnasele kinnisvaraarendusele ja me ukerdame ümber mingi kraavi, millesse ma jalgupidi sisse vajun nii, et edasi läheb teekond ühe lirtsuva ja ühe kuiva saapaga.

Linn hakkab kaua peale. Nagu ikka suured ja laiutavad. Kusagil äärelinnas, mis on suhteliselt lagunenud ja räämas ütleb Alex, et tal on piinlik, et linn selline on. Saan teda lohutada, et meil on samamoodi. Ja see on tõsi. Äärelinnast saab lihtsalt linn, siis natuke kesklinnapoolne linn, siis kesklinn, siis vanalinn. Muljetavaldav.

Katedraali ees on mälestusmärk peregrinole. Alasti ja kärnas mees istub kurnatult pingil. Poisid teevad temaga pilti. Aga minu fantaasia on nii elav, et järsku suudan liiga hästi ette kujutada, mida see mees tegelikult tunneks, kui ta oleks elus… Loobun pildist.

Nurgapealses poekeses näen T-särki päälkirjaga “No pain no glory“. Muhelen ja pean aru, et äkisti ostaks. Alex arutleb aktiivselt kaasa, et äkki jätaks ostmata. Et Santiagos või nii. Et siis nagu motivatsioon või nii.

Katedraal. Üks uhkemaid ja võimsamaid gooti stiilis ehitisi maailmas. Pühendatud Neitsi Maarjale. Olen sõnatu ja lihtsalt vaatan, vaatan ja tunnetan. Kõlaritest kostab tasa munkade laulu. Kõnnime, imetleme. Ühe altari ette jään istuma. Altarimaal otsekui neelab mu endasse ja palve tõuseb huulile iseenesest. Pisaraid ka pühkima ei hakka.

Poisid on edasi läinud. Ma ei tea, kui kaua olen seal istunud, kuid tunnen äkki, et tahan välja. Ära. Midagi on minu jaoks liiga palju. Või liiga vähe.

Jõuan uuesti letini, kust piletid ostsime. Võtan koti. Alexit ja Sashat ei ole. Õues ka mitte. Ootan neid. Vist veerand tundi. Otsustan, et lähen minema. Kas nende järel või nende ees.

Ühelt kodutu välimusega mehelt küsin teed edasi. Ta juhatab ja annab õnnistuse. Peregrina on püha.

Üle uhke silla, piki jõge, mööda majadest, Burgose alberguest, autopoodidest, äärelinnakesest. Vaatan pingsalt ette ja selja taha. Pole kedagi. Olles juba ringteel turgatab pähe, et helistan. Aga numbrit ju ei ole…

Olgu, Tardajos on meie õhtune sihtpunkt ja ma usun, et misiganes, saame seal kokku.

Kõnnin, kõnnin, kõnnin ja osa minust üritab aru saada, mis katedraalis juhtus. Ja mingi osa vist tõrgub tunnistamast.

Eemalt aimub mingi asula. Tardajos! Jess! Lahe, kohal! Pööran noolte järgi näidatud tänavale ja… ülla-ülla, kõnnin alberguest mööda. Korralikult. Vaat et asulast teistpidi välja.  Üks kena vanahärra juhatab siis tagasi.

Majake on taaskord iseteeninduse alusel ja enne mind on seal kaks rändurit. Kes ei ole Sasha ega Alex. Olen natuke kurb ja pettunud ja jõuan end sada korda kiruda. Magamisruume on seal kaks. Ühes on elektriradikas ja neli kohta. Teises pole ühtki kütteasjandust ja on rohkem ruumi. Kuna ilmselgelt me väiksemasse ära ei mahu, sean end suuremasse sisse. Ennegi külmas oldud, asi see siis nüüd…

Duši all seepi taga ajades kuulen tuttavaid hääli.

Igatahes.

“I missed you” ütlen ma Alexile.

“I missed you, too,” ütleb tema. Ja sealsamas vahetame telefoninumbreid juhuks, kui ma peaks jälle üksinda kuskile plagama panema.

Püüan neile edasi anda oma katedraali kogemust, aga annan lõpuks alla. Kuidas sa räägid millestki, mis sulle endalegi päris lõpuni selge ei ole. Ja kuidagi tundub, et süvareligioossetesse aruteludesse laskumiseks pole aeg.

Õhtusöök üllatab tõeliselt. Tellime Alexiga eelroaks salati, Sasha spaghetid. Mõlemad road on nii hiiglaslikud, et ma saaks vist kolm korda sellest salatikuhjast söönuks. Igatahes annan ma alla umbes poole peal.

Head ööd.

Atapuerca – Burgos – Tardajos: 32 km

Kokku: 294 km