12.päev. Tardajos – Castrojeriz

Tere hommikust :).

Jens ja Gerald on kärmemad kui meie ja pudenevad koos minema. Meie siis paneme kenasti oma nimed albergue raamatusse kirja ja hakkame ka liikuma. Kahe kilomeetri kaugusel olev Rabe de la Calzada saab läbitud, suunaks Hornillos del Camino. Lootuses, et hommikukohv ootab…

Maastik on muutunud avaramaks, lagedamaks ja kuidagi kõrgemaks, ometigi on jäänud laineliseks ja mägiseks. Alex ütleb, et paljud sõidavad Burgosest Leoni bussiga, pidades seda kahe linna vahelist ala igavaks ja tüütavaks. Nojah. Lõputud põllud ja heinamaad, pikad sirged horisondini ulatuvad teed, hõre asustus võib tõesti tunduda igav. Aga mulle meeldib. Meenutades pisut meie Eestimaa paiku, kus silm vaatab kaugele üle mäekülgedel laiuvate põldude ja heinamaade. Isegi lõoke lõõritab. Ja taevas on sinisinine.

Niisiis 8 kilomeetrit. Ühes kohas näeme kaugel eemal Jensi ja Geraldit vasakule pööramas ja mingit hütti uudistamas. Meie tee viib aga otse edasi. Tjah. Kohapeal selgub siis, et kohvik on, aga ainult hooajal ehk siis suvel. Kuna meie oleme kenasti hooajavälised, siis ei jää meil muud üle, kui kaasasolevatel puuviljadel hea maitsta lasta ja vett peale juua. Sitsides kolmekesi külatänavapingikesel reas. Gerald ja Jens jõuavad meile järele ja istuvad üle tänava pingile samuti jalgu puhkama. Uurime oma märkmikke-kaarte-pabereid. Järgmine paik on Hontanas 10 kilomeetrit edasi. Ainult kaks tundi!

Tegelikult on juba mitmeid päevi meil omavahel parooliks “Only one hour!” – “Ainult üks tund!” ehk siis vaid nõndapalju käimist soovitud eesmärgini. Igatahes iga kord nalja kui palju.

Kuna füüsis on nüüd lõpuks vist selle tampimisega ära harjunud ja põlvevalu stabiilne, siis on mõttetegevus läinud rohkem teistele radadele. Neile, mille tõttu ma osalt ka siin olen. Keha kõnnib oma rada ja vaim uitab samal ajal muid teid pidi.

Oleme jõudnud nö lahenduseni minu ajahädale nende päevade sees. Nimelt loetakse camino läbinuks ka seda inimest, kes alustab oma teekonda vähemalt 100 km enne Santiagot, suuremaks punktiks on selles osas Sarria linn. Et ühel hetkel istun lihtsalt liiklusvahendisse ja ületan osa vahemaad sõites ning jätkan siis Sarriast. Mina oma maksimalismis arvan  ühel päeval, et sellest hoolimata ei peaks ma compostelat taotlema – sest ma ju ei kõnni lõpuni. Mehepojad aga vaatavad mulle oma tõsiste silmadega otsa ja teatavad vastuvaidlemist mittekannataval toonil, et olen selle täiega ära teeninud ja jutul lõpp.  Ja nõnda ma siis puurin iga päev oma pabereid ja mõtlen ja arvutan ja iga päev teeme otsuse ja plaani, kuhu õhtuks jõuda nii, nagu mul ei olekski kuhugi kiiret. Meil on aega. “We have time.”

Ükspäev mõtlen oma tööle. Ja kolleegidele. Ja nende palvele ka nende ees mõelda, kui olen teel ja kohal. Nuh, teengi seda. Mõtted jooksevad mööda igasugu suhteid ja jällegi  hargnevad arusaamised ja asjad. Ja meeletu kergustunne – siin, praegu mööda palveteed kõndides olen ma vaba, maskitu, mina ise. Täielikult. Või siis peaaegu täielikult. Aga ma saan ka aru, et tegelikult ei ole see hetkel üldse oluline. See ei loe. Mina loen. Ja see, mida süda ütleb.

See on ka selgeks saanud, et mu esialgne ettekujutus, et vot see päev mõtlen seda või toda läbi, ei toimi. Igas päevas on oma, minust täiesti sõltumatu teema ja ma võin küll hommikul endale öelda, et täna on see või too küsimus minu jaoks oluline, kuid päev teeb oma korrektiivid. Ja hää ja imeline on lahti lasta ning vastu võtta päevapakutav, mitte oma asjast jonniga kinni hoida.

Nõnda on küllap ka elus – me arvame, et me teame, mis on oluline ja ajame oma joru mõistuse tasandil. Tegelikult aga saaksime nö “lahti lastes” oluliselt rohkem kui arvata oskame.

Silman kauguses (vist) põllutöölisi, läheneme neile, möödume ja jätame seljataha. Lausik jätkub.

Kusagil sellel teel sõna otseses mõttes kimab meist mööda mustas sportlikus riietuses kõnnikeppidega vend, kes paistaks nagu maratoni tegevat. Meie istume parajasti mätta otsas ja puhkame jalga. Ja kehitame õlgu.

Lagedamaa võlu on selles, et loomulike ihuhädade leevendamiseks tuleb kaua lasta silmi ringi käia, et mõningat sobivat paika leida. Noh, meestel muidugi lihtsam… Mina avastan ühel hetkel eemal põhupakkide hunniku, hindan seda igast küljest ja leian, et käib küll. Ühele poole jäävad edasi tatsavad omad, teisele poole tühimaa.

Vist selsamal päeval tulebki arutusele minu ja Alexi vahel teema, et kuidas naised jäksavad kannatada. Alex küsib seda. Olukorrast lähtuvalt ütlen, et meil ei jää lihtsalt midagi muud üle  Nojah, kolmaski parool on väljakujunenud: “Pinkipause!“, mis on oluline osa Alexi saksa keele õpingutest.

Ei, nad on lahedad. Väga lahedad.

Ronin oma põhupallihunniku tagant välja ja näen neid eemal künkale tõusmas. Lasen omas tempos järele ja avastan end Valgret ümisemas: “Üht muinaslugu muusikas ma kuulen ja sina seisad unelmais mu ees…” Ümisema ja siis kõvema häälega jorisemas – keegi ei kuule ju :)

Kuna üksipäini kõndides on mu tempo oluliselt aeglasem, siis ilmselt on poisid tüdinud selja taha vaatamast ja istuvad ühel teeristil. Jah, ega nad ei ole väsinud, nad lihtsalt ootavad mind.

Eespool paistab maa kuidagi “ära lõppevat” ja Alex arvab, et me jõuame kohe varsti Hontanasse. Tal on õigus. Ära lõppemise koha peal läheb tee järsult mäest alla ja nurga tagant ilmub külake. Koos kohviku ja alberguega. Tunnistan albergue-reklaami päris tõsiselt ja kaua – pesumasin ja nett ja… kakskümmend kilomeetrit ka käidud ja.

Baaris nagu ikka – cafe con leche (mmmmmmmmmmmmmmm!) ja bocadillo ja. Anname tellimused sisse ja istume lauda. Jens ja Gerald jõuavad ka kohale ja võtavad istet teises lauas. Saabuvad meie bocadillod. Sööme. Mehed vaatavad mind. Mina mõtlen, et mis nad vaatavad, et nina must või. Aga sai on nii suur, et mehelegi paras jõuproov ja mina söön selle lihtsalt kõik ära! Nojah…

Räägime. Kes kust pärit ja. Jens on saksa tudeng, Gerald austerlane. It-mees. Tuli caminole, et endas selgust saada. Jens niisama. Et huvitav on.

Nõndaks. Aeg tõusta ja minna. Vean end laua tagant püsti. Gerald pungitab silmi, et mis… nojah, esimesed sammud on nagu ikka kanged. Lühiülevaade asjade kulust paneb mehe mõtlema vist. Viskan paar kildu ja kõnnime siis muheldes uksest välja. Jens ja Gerald jäävad veel istuma.

Ilm on soe-soe ja päikeseline, jalgrada lookleb maantee veerest mõnikümmend meetrit eemal heinamaisena. Tore. Elu on ilus.  Vaatan jalge ette ja meenub esimestel päevadel kogetu – ükskõik kui väsinud ma ka ei ole, ikka püüan astuda nõnda, et putukad jala alla ei jää. Kui ma neid vähegi-vähegi silman. Ja see on kummaliselt sügav rõõm ja nauding teada, et sa ei ole oma saapaga pisikest olendit lömastanud. Ega tema ju süüdi pole, et sul on olnud vaja oma kaugelt kodumaalt siiakanti pead selgeks kõndima tulla.  On imeline tähele panna ja taibata. Ja hoolida.

San Anton tervitab iidsete kloostrimüüridega. Tee viib otse hoonestu vahelt läbi ja selline tunne on, et müüridest hoovav vaikus on lausa käegakatsutav ja materiaalne.

Alex ja Sasha tõstavad tempot. Täna siin ja praegu oleksin ilmselt targem ja laseksin neil ees minna, kuigi tean, et kui oleksin maha jäänud, peatunuksid ka nemad. Nõnda siis siban järele. Castrojeriz, meie sihtpunkt paistab kätte uhkes kompaktsuses. Üleüldiselt võlub mind siin see, kuidas külad ja väiksemad linnakesed on ühed tervikud oma tihelimajade, väikeste tänavate ja kirikutega. Nagu üks suure pere suur kodu. San Antonist Castrojerizisse on neli kilomeetrit ehk siis ainult tund aega. Jee! Igatahes. Emotsioon on lill, kuigi me vist oleme juba natuke väsinud.

Privaatne albergue Casa Nostra tervitab meid südamlikult omaniku isikus, rõõmustab eestlasest peregrina üle, sest eestlasi ei olevat veel tema ööbimispaigas olnud, juhatab meile kätte magamiskohad teisel korrusel (kus on põrgulikult külm!, aga võrreldes alumise korrusega vähe rahvast) ja korjab kokku meie pesemistvajava pesu ja ütleb, et hoolitseb selle eest ise. Tundku meie ennast hästi.  Maja on vana ühele perekonnale kuulunud hoone, mida siis omanik jõudumööda renoveerib. Mõnus.

Viskame magamiskotid voodisse, peseme ja läheme linna peale. Siin on üks äärmiselt muljetavaldav poeke, mis on spetsialiseerunud igal võimalikul viisil palveränduritele. Alates kaupade müügist lõpetades sellega, et sa saad siin oma üleliigsed asjad poepidaja kätte anda, kes need siis postiga Santiagosse saadab. Mina keerutan näpu vahel üliväikest ja ülikerget magamiskotti, kuid jätan siiski ostmata. Ostan paar postkaarti ja rõõmustan nendega kolleege ja perekonda.

Õhtusöögini on aega ja Alex võtab mu õnnetu parema jala ette. Karjun nagu ratta peal, aga asjast on tolku, sest paar järgmist päeva on jälle natuke kergem. Sasha on oma tõrkest meesmassööride suhtes üle saanud ja saab oma osa ka kätte  Pagan, Alexil on tervendaja käed, ei ole midagi öelda.

Castrojerizi kõrts-baar või kuidas iganes teda nimetada, on minu jaoks üks meeldejäävamaid sel teekonnal. Suur, kodune, lustiline, hubane. Paik, mille Paulo Coelho oma kohaloleku ja kirjasulega kuulsaks on teinud. Jah, just siin on ta kirja pannud oma elamused palverännust (kui ma nüüd omaniku jutust õigesti aru sain :)) Laudkond on rahvusvaheline nagu ikka – eestlane, sakslased, austerlane, hispaanlased, ameeriklane… Ja toit maitseb. Täiega. Vaat see on tõeline elu!

Nõnda otsas ka see päev.

Tardajos – Rabe de la Calzada – Hornillos del Camino – Hontanas – San Anton – Castrojeriz: 30 km

Kokku: 324 km