13. päev

Öö on möödunud rahulikumalt st. jalad ei valutanudki nii väga.  Hommikust sööme sealsamas õdusas kõrtsis. Ühe silmaga piilume telekast uudiseid. See on siin suhteliselt tavapärane, et baaris, kõrtsis mängib taustaks teler, mitte mingi raadiojaam või muu tüütu tümakas. Naudin seda täiega, sest Eestis juhtub üsna tihti, et koht on tore, aga oleks veel toredam, kui oleks vaikne ilma muusikamürata.

Tegelikult ma vist natuke kehtestasin ka ennast ses mõttes, et avaldasin soovi samas hommikust kohvi nautida, kuna selleks oli võimalus, mitte trampida kohe edasi. Igatahes. Täis kõhuga on mõnusam.

Avastan lae alt palgilt ridamisi erinevate maade rahatähti. Annetan ühe 25-se samamoodi mälestuseks.

Päevateekond algab mäkkeronimisega, ehk siis orust platoole turnimisega. Võtab võhmale. Korralikult. Üles jõudes tuleb ikka pikalt taastuda. Meie taga tuleb üks lustlik sakslane, keda aegajalt ikka näeme teekonna algusest saadik, kes hõikab meile “Buen camino!” ja tuiskab edasi nagu oleks tal tuli takus. Noojah.

Täna pole õieti väga täpselt mõelnudki, et kuhu lõpuks maanduda. Mõtiskleme Fromista üle. Seltskond kohaneb neljaks liikmeks olemisega. Lausik ja silmapiiritus jätkuvad, kuni tuleb taaskord allapoole ronida. Nagu tõuski hommikul, on laskumine suht järsk ja tähelepanelik Gerald ulatab oma kõnnikepid mulle. Tõepoolest. Põlvel on oluliselt kergem. Alla jõudes ulatan kepid tagasi.

Kulgemine. Hääd kaaslased. Hää ilm. Pisut… tüütu.

Ilm on päikeseline, ometi ei usalda ma varrukaid lühemaks võtta. Näo ja kaela vasak pool on nagunii täiega põlenud ja kipub otsapidi ketendama. Ninast ei ole mõtet rääkidagi.

Teed on üha sirgjoonelisemad ja Sasha toriseb – selline ühetaolisus ajavat ta hulluks. Nuh, mind veel mitte. Õnneks.

Lõuna paiku jõuame Boadilla del Caminosse, mille privaatalberguesse pöörame siltide järgi sisse. Uks müüris on vana, ajahambast puretud laudadest uks, mis näeb välja kehvem kui mõni laudauks meil.

Selle taga avaneb päikesest ülevalatud kirgasrohelise muruga hoolitsetud siseõu, kus ei puudu ka bassein! Ei noh, ma muidugi arvan, et hakkan taoliste pisiüllatustega harjuma, aga see siin on tõeline üllatus!

Teine üllatus on tellitud bocadillo, mille vahele pistetud omlett pärineb otse pannilt ja tilgub rasvast, nagu vanaema juures. ja õhkkond! Ja kakao! Tirin saapad ja sokid jalast ja puudutan taldadega muru. Õndsus…

Kas ma juba ütlesin, et sain oma lõunasöögi tellimusega ise hakkama?

Õuel puhkab teisigi rändureid. Pilku paelub oluliselt alla aasta tüdrukuke, kes muhedaltmõnusalt end teki peal punases trikoos edasi tagasi vehib ja painutab. Ema sööb koos ühe teise peregrinaga kõrval rahulikult jäätist. Jah, see naine on rännul koos põnniga.

See siin on paradiis ja tõusmine ja edasiminek on kuidagi… ei viitsi.  Rahvas on rääkinud, et enamus täna teelolijatest tahab minna Fromistasse, mis tähendab, et sealne ööbimispaik saab olema ülerahvastatud. Kuidagi väga üksmeelselt kujuneb, et me eelistaks privaatsemat olemist. Imestan vaikimisi taaskord “poisse”, et nad olenemata oma väliselt aktiivsest suhtlemisest tegelikult suhteliselt omaette tahavad olla. Me oleme tõepoolest eripärane kamp. Või mulle lihtsalt tundub nii.

Midagist… tutatuta Fromista poole. Seitse kilomeetrit. Ropult sirgeid teid. Ropult kommentaare.  Kuna järgmine paik – Poblacion de Campos – on Fromistast “ainult” kolme kilomeetri kaugusel, siis on see tänaõhtune sihtpunkt.

Fromista on nunnu  Meeldib. Uudistame kirikut, mis on oma arhitektuurilt suhteliselt isepärane. Lihtne ja sirgjooneline.

Edasi.

Poblacion de Campos. Asula on tühi nagu kell. Albergue osutub lukustatud suhteliselt suureks majakeseks koos avara muruplatsi ja pesunööridega. Mehed lähevad klassikaliselt küla peale võtit ja poodi-baari otsima, ma kotte valvama. Võti on. Otseselt pole ei poodi ega baari, on mingi ristsugutis. Aga kõigepealt astume majja, leiame voodid (jääme ainukesteks ehk siis ainsaks neljaks!) ja käime dushi all. Milline õndsus – kuuma vett on niipalju kui kulub ja see ei saa otsa (vähemalt nõnda mäletan).

Need on need rahulolu ja ülima heaolu hetked, mille nimel tasub elada  (jah, just nõnda, nagu udupea eelnevalt kommenteerib  ). Umbes paar päeva hiljem jõuame tõdemuseni, et See Kõige Parem Hetk Päevas on see, kui sa räntsatad voodile, sõlmid paelad lahti ja tõmbad saapad jalast. Ja järgmised Parimad Hetked on siis, kui oled saanud puhtaks ja söönuks ja.

Vaat kui vähe on inimesele tegelikult vaja – katust, magamiskohta, kõhutäit.  Ja kas meil siis on see alati argielus  meeles?

Ah jah, enne kõike muud käib tavaliselt lihaste lõdvestamine. Kui algul Alex seda üksi ja salamahti tegi põhjendusega, et see teeb lihastele peale sellist pikka päeva head, ja meie Sashaga salamahti eeskuju võtsime, siis nüüd on kõik väga avalik.  Ok, suuremas öömajas rohkema rahva seas vist on natuke naljakas küll, kui kolm tüüpi kõige esmalt ennast põrandal väänama kukuvad. Aga see teeb tõesti head. Täna vaatab ka Gerald oma kolme kaaslast esmalt kahtlustavalt.

Poeke-baarike sisaldab oma riiulitel kõike esmavajalikku. Gerald tahab meile õhtusöögi välja teha, ajame algul sõrad vastu, aga siis lepime. No kui inimene nii väga tahab. Seni oleme igaüks iseenda eest väljas olnud, senine ainus õhtusöök läks võrdselt jagamisele. Näen riiulil purki hapukurke ja ostan selle kaasa – tahan teada, kas ja kuidas need maitsevad.

Köögist tuleb mul jälle kaugemale hoida. Gerald üritab kohalikku arvutit tulutult tööle saada ja Sasha ja Alex vaaritavad. Kui mehed kokkavad, siis on tõesti targem naistel eemale hoida.

Pasta ja vein ja puuviljad ja. Hapukurgid väga ei maitse. Vanaema tehtud on paremad.

Ja ma natuke tüdinud. Päevaraamatussegi vaid  kaks lauset. Ja küsimus “Jälle?” Nojah, see on nüüd vist siis see koht, et uudsus on möödas, valu ja vaev on möödas, muutumatu kottselga-kohvi-lõunabocadillo-öömaja-õhtusöök on igapäevaselt muutumatu, kuigi erineb detailides. Kuhu edasi? Öhh, pool aega on veel ees.  Ei viitsi… Nojah, “tüüpiline” mina – kui asi saab juba enamvähem tuttavaks, siis hakkab igav ja on suur risk pooleli jätta. Siin pole võimalik. Esimest korda adun, et kindlaksmääratud tagasilennukuupäeval on ka oma positiivne pool – ma lihtsalt ei saa endale lubada varem jalgalaskmist ja raha sedasi tuuldeloopimist. Ja eiteamitmendat korda tuleb tunnistada, et ränd siin on tõeliselt hea enese tundmaõppimise koht. Hoolimata tüdimusest teeb see mulle järjest enam rõõmu. Nö viga äranähes saab seda ju parandada.

Pool aega on läbi.

Aga magama jääda on soe – meil on tervelt kaks soojendusagregaati!!!!

Castrojeriz – Poblacion de Campos: 29 km

Kokku: 353 km