14. Rooma Tee
Ärgata on hea. Eestimaal on emakeelepäev. Mobiilike on säästureziimil. Sest ei ole kunagi välistatud, et helistab “keegi”, kellel on sada viis muret ja kellest sa sentimeetritiki mitte midagi ei mäleta ega tahagi mäletada, sest argipäev on kusagil… seitsme maa ja mere taga.
Ühel päeval millaski, kui veel Geraldit meiega ei olnud läks jutt Eestimaa peale. Et kui palju inimesi ja kui suur ja. No ma siis ütlesin. Et poolteist miljonit ja 45000 ruutu kilomeetreid ja metsi ja rabasid ja karusid-hunte-ilveseid ja. 46 miljoni ja 82 miljoni esindajad olid üsna tükk aega vait. Siis arvas Sasha valjusti, et “Saksamaal on 4 miljonit töötut”…
Nojah ja siis oli mul äkki tunne, et kõik need meie targad pirisejad-virisejad riigikogust bemmivendadeni võiksid korra sedasi “ära käia” ja seda maad, kus nad elavad, Tõeliselt Vaadata ja Ära Tunda. Päevast päeva käib meil meedias nurin teemal, et oo, vapper väikeriik, kaunis puutumatu loodus, toredad inimesed, iive on väike, alkoholismi palju, ititehnoloogia on tasemel, majandus langeb, bla-bla-bla… Olles koos nende kahe, maailmanägu oluliselt mõjutanud rahva esindajaga, sain tõeliselt aru, kui suur on meie arvudelt väike riik tegelikult. Ja kui habras ja hoidmistvajav. Iga inimene on väärtus. E-r-a-n-d-i-t-u-l-t iga inimene. Ka see, kes on tänaval, surmavalt haige, sõltlane. Ei ole vahet. Ja iga eestlase-eestimaalase saavutus-tegu võrreldes mõne suurrahva omaga on mitmekordselt võimsam, sest taustsüsteem on kardinaalselt erinev. Nii positiivses kui negatiivses võtmes. Ehh, ma olin ühtaegu uhke ja samal ajal täis hoolivust ja armastust selle tillukese rikka maanuka vastu, mis on mu kodu. Mõni päev hiljem, kui Geraldki kambas ja vestlus oli kuidagi kujunud jalgpallini, põrgatas Sasha ootamatult: Mis, teil on ka jalgpallimeeskond või? Otsustasin seda võtta naljana ja läksin jutuga edasi. Veel mõni aeg hiljem oli kuidagi teemaks politsei. Ja jälle: Mis, teil on isegi politsei? Huu… suht pika tihetumeda siseheitluse tulemusel jõudsin otsusele, et kuna Sasha armsasse peanuppu ilmselt ei mahu mõte, kuidas võib üks rahvas nii tilluke olla, siis üritab ta kuidagi ennast suhestada ja kuna tema viis asjadega toimetulekuks on lõõpimine, siis üritab ta seda viisi. Igatahes tunnistas ta mingil hetkel ise oma nokkimist, et ärgu mina pahandagu, millega ta jahmatas omakorda, sest ma ei olnud sõnagagi märku andnud ja olin ka kõigest hingest üritanud ilmega seda mitte teha, et nii mõnedki sisedialoogi osad meenutasid peldikudelfit.
Aga jah, äkki oleks mõni sõdagi olemata, kui jaksataks väheke vaikida ja lihtsalt üritada mõista?
11 kilomeetrit hommikuvõimlemist asendavat jalutuskäiku toovad Villalcazar de Sirgasse. Imeliselt kandiline ja majesteetlikult hispaanialik asula saab äramärgitud hommikukohviga.
Gerald jääb pargi servale pingile istuma. Ütleb, et ootab seal. Tema kolmas päev.
Pühakoja vastas asuvasse baari astudes leiame eest Jensi, kes oma üliflegmaatilisel moel laua taga istub ja budistlikult naeratades meid tervitab.
Sätime oma tempot, sest Geraldil on raske, kuid ta on visa ja tatsab jonnakalt edasi. Lõppeks, kuhu meil kiiret. Aega on ju.
Taevas on sinine, elu ilus. Autod vuhisevad mööda ja hea on mõelda, et minul pole vaja kihutada. Ma olen vaba kõndima, nautima… ehh.
Linnakese serval tervitab meid peregrino kuju, mille juures on muidugi vaja pilti teha. Linn elab, sagib, suhtleb.
Baarileti taga naeratav naine on vist kohalik kuulsus, sest tema näopildiga plakateid on ruumis küll ja veel. See on kuidagi eriliselt kodune paik. Kõrvallauas istub eakas härra, veiniklaas ees ja nina ajalehes. Leti ääres joovad keskpäevast kohvi töölised. Uurime ka Alexi abil lehte ja kommenteerime põgusalt päevasündmusi, kuigi, nagu juba kuskil öeldud, poliitika on siidkinnastes käsitletav värk ja tegelikult ka ebaoluline. Ilmaennustus on tähtsam. Alex räägib Santa Semanast – pühast kannatusnädalast, mille plakateid on täis terve linn. Santa Semana on nädal enne Suurt Reedet ja Hispaanias suur püha koos eripäraste protsessioonidega, mille raames kantakse ringi erinevaid pühakujusid. Alex arvab, et kui meil hästi läheb, siis võime mõnda isegi näha. Aga eks paistab, oleme jõudnud niikaugele, et elu voolab omatahtsi, võtame vastu selle, mis Tee annab ja oleme selle eest tänulikud.
Astume suveniiripoekesse. Mida edasi, seda rohkem hakkab silma camino nn turismipool – kõikvõimalike caminoteemalisi vidinaid võid endale muretseda alates mütsimärgist kuni pudeliavajateni. Sasha saab hiiglasliku pudelkõrvitsa omanikuks, mida ta juba tükk aega on endale igatsenud. Tavaliselt on need enamvähem pihkumahtuvad, Sasha omasse aga mahub julgelt kaks liitrit vett. Pudelkõrvits on üks palveränduri sümbolitest teokarbi ja punast värvi risti kõrval. Sasha on õnnelik. Lisan oma nokatsile Alexi poolt Najeras kingitud märgile lisaks punane rist. Oma matkavendade peakatetele kingin pisikesed lõbusad peregrinod.
Ühel eelseisvatest päevadest tuleb mul pisut kiiremini edasi liikuda. Üksi. Pea igapäiselt arvutan võimalikke “vahelejäetavaid vahemaid” ja kohti, kus see ajahüpe sooritada tuleks. Tasamisi mõtlen, et Leonini jätkub aega kindlasti.
Aga enne veel oleme siin ja praegu ja asume säraval pärastlõunal pikale teekonnale õhtusesse sihtpunkti piki iidset Rooma teed. Juulis-augustis ei soovitata seda lõiku pärastlõunati läbida, kuna puudub igasugune puhkamis-söömis-joomisvõimalus ja tee kulgeb mööda metsatühja maastikku. Kesklinna melust vaiksematele tänavatele, linnaäärde ja edasi.
Sasha vajab pinkipauset ja kaob (veel teed palistavasse) võssa. Meie longime lõmpsides ja naerdes tasamisi edasi. Natukese aja pärast hakkab selja tagant kostuma kompsimist ja kopsimist. Ümber keerates näeme Sashat, kes vapra näoga sammub, pihus pool kõiges lehes pajupõõsast. See on tema rändurikepp ja nüüd on tema varustus täielik ja sajaprotsendiline. Naerame endil kõhud kõveraks ja iga pilk võimsale rändurikepile ajab naerma. Igatahes jätkub seda rõõmu umbes tunniks ajaks, siis arvab omanik, et aitab küll ja istutab põõsa kraaviveerde. Loodetavasti läheb see ka kasvama.
Jumal on kinkinud hea ilma, ei liiga kuuma, ega liiga külma. Ja pole isegi eriti tuuline, olen võinud tuulejaki seljast maha ajada. Tee on noolsirge, pretentsioonitu, lihtne, kruusakivine. Paremal eemaleemal mürab kiirtee. Aga meil on vaikus, mida täidab üksikute puude ja taimede sahin tuules.
Ühetoonilisus tekitab mingit laadi medidatsiooniseisundi. Kogu see seitseteist kilomeetrit kasvab välja üksikutest sammudest, nii nagu terve teekondki. Hää on kõndida, käed taskus, kott enam mitte selga vaevamas, lasta maailmal enesest läbi ja mööda voolata. Siin ja praegu. Ainult siin ja praegu, ainult järgmine samm, järgmine lause, järgmine naerupahvak. Olevik, minevik ja tulevik on koondunud ühte punkti – Siia. Me läheme ühes suunas.
Läbi saapataldade hakkab tunda andma see, et ilmselt siin kunagi olnud kaunid kiviplaadid (Rooma tee ikkagi!) on siit kadunud juba väga kaua aega tagasi ja asemele on tekkinud suuremas koguses kiva. Ja mitte lihtsalt suuremas koguses, vaid ilmselt kõik maailma Kõige Paremini Jalatalda Kiusavad Kivad. Äge.
Mandariinisöömise peatus. Normaalne. See mulle meeldib, et viskad koti maha, istud ise sinna kõrvale ja ongi kogu lugu. Lõunapaus missugune.
Kas ma olen täna juba öelnud, et elu on lill?
Kulgemine jätkub. Sasha loeb oma targast “Jakobsweg” juhisest, et enne külla jõudmist on kõigepealt kirik, ja siis on veel umbes tund aega astumist.
Tore. Umbes kaks kilomeetrit tegelen tihedamat sorti põõsastiku otsimisega. Leian maanteekraavist.
Kuttidele järele jõudes teatatakse muhedalt taaskord, et ega nemad ei ole väsinud, nemad ainult ootavad mind. Silmad sädelevad, aga kõik kolm on kivilaual lösakil. Öhöö, ütlen mina ja söön ära kogu oma mandariinide tagavara.
Horisondil tuvastatakse peale mõningate kergete künkamoodustite ületamist kirik paremat kätt üleval nurgas. Jalutan endiselt, käed taskus, aga jah, päev on pikk. Ühesõnaga, kirik on, küla ei paista. Tee on sirge nagu joonlaud, kivad lähevad järjest ümmargusemaks, aga küla ikka ei ole. Peale kiriku hakkab paistma miskine küngastik (ehk siis noolsirgsus ja lapiktasasus hakkavad vist oma otsa leidma), kus metsaviirge ja lagedat ja elektriliinid. Pingutan silmi, et tuvastada Küla. Aga ei ole, ei ole! Ei noh, nali küll, ja peas juba mõte, et kiriku juurest on siis järelikult veel 4-5 kilti. Kuigi ajaliselt peaksime juba hakkama saabuma. Pühakoda osutub kindluskirikuks, milletaolisi roomamehed omal ajal ehitasid, et ühendada kaks head asja – Jumal ja vahipidamine.
Oleme peaaegu kirikuga kohakuti, kui mulle tundub, et nägin midagi vilksamisi. Eespool, aga mitte ees, vaid maa suunas. Et nagu katusenurk või nii. Poisid arvavad, et ma ajan jama ja… meie jalge ees avaneb vaade otse alberguele ja loomulikult külale. See on Kõige Parem Kohalejõudmine kogu rännaku jooksul, tatsame mäekünkast alla ja olemegi päral.
Hakkab hämarduma. Seljataga tõuseb tee mõned meetrid järsult taeva poole ja kaob siis näiliselt olematusse.
Rahvast on rohkesti. Mõned tuttavad, mõned äsjatuttavad. Üllatusega näen, kuidas sisse astub eelmise päeva lõuna ajal kohatud titeemme. Põnn laotatakse voodile ja ise puhatakse kõrval. Olen lummatud. Muidugi võib küsida, et miks nii väikse lapsega ja kuidas ja. Aga ikkagit. Nende teekaaslaseks olnud sakslannaga paar sõna vahetades saan uudishimu natuke jahutatud – naine on teel jah koos põnniga ja varsti peaks ühinema nendega ka abikaasa ja isa. Ja siht on Santiago. Wellwellwell. Kõik minu hoolikalt varjatudhoitud ematunded… jahhh.
Õhtusöök hostelis nimega Camino Real. Valged linad, lühtrid, tume soliidne mööbel. Väga hea toit. Ideaalne teenindus. Ehted, vööd ja valge särk kombinatsioonis pikkade tumedate juuste ja säravate pruunide silmadega ja veel millegagi on midagi, mis teeb baarmenist tõelise mr. Külalislahkuse.
Mõnikümmend meetrit albergueni kulgevad kirkalt sirava tähise taeva all.
Uinun puhkeruumist kostva hispaania-inglisekeelse lusti saatel.
Ma olen õnnelik.
Poblacion de Campos – Villalcazar de Sirga – Carrion de los Condes – Calzadilla de la Cueza: 35 km
Kokku: 388 km
Kommentaarid
Postita kommentaar