15.päev. Ebapalverändurlikkus & lazy woman
Selleks ajaks, kui mobiil tiriseb, olen maganud ehk kokku napilt 3-4 tundi ülimalt vahelduva eduga. Väljamagamata minake on üks väga ebameeldiv tegelane, kelle ainuke soov on, et ta rahule jäetaks, sest vastasel korral läheb ta veel ebameeldivamaks. Nii endale kui teistele. Olles jäänud eduliselt magama, virgusin üsna varsti väga koleda hääle peale. Hispaania härrasmees täpselt minu kõrvalvoodis norskas nii, et maja värises. Või õigemini lämbus vahelduva eduga. Väga pikad vaikusehetked vahelduvad dramaatiliste õhuahmimistega. Akadeemiline osa minus paneb diagnoosi – ilmselt mingisugune eriti raske apnoevorm. Mingisugune teine osa loodab igal vaikusehetkel, et nüüd on läbi ja suigub… et kohe jälle ärgata. Umbes kella nelja paiku tõuseb Gerald oma voodist ja kummardub norskaja kohale: “Vabandage, kas te vajate abi?”. Vastuseks tuleb ebamäärane norsatus ja kõik jätkub vanaviisi.
Minu imestuseks ja imetluseks ei tee pisipõnn kogu selle triangli peale häältki.
Nojah, oma kõrvatropid olin ma ju juba kunagi minema visanud, kui ebavajalikud. Nagu magamismatigi. Ja ülla-ülla, hispaania-eesti vestmik on ka täiesti sääred teinud. Huvitav, kus?
Ohh… grr, ma olen unine!
Väljas tervitab meid hall ilm ja kerge vihmatiba. Tirime vihmaülikonnad selga niipalju kui kellelegi neid on. Ledigoses kohvipeatus. Vihm jääb üle, kuid tuul on päris tugev. Kolm kilomeetrit hiljem jõuame Terradillos de Los Templariose külakesse.
Pildil paremal nähtavad künkakesed osutuvad veinikeldriteks. Nõnda on vähemalt Alexi jutu järgi. Kui mu mälu mind väga alt ei vea, siis oli see see külake, kus nägin päris korralikke savimaju. Ökoehitus ja savimaja, kui võimalikke variante, meeldivad mulle väga ja nii ma siis torkisin kõiki sobivalt ettejuhtuvaid maju sõrmega, et nende seinte sisust aru saada. See oli vist esimene ja ainumas koht ka, kus kahjatsesin fotoka mitteolemaolus.
Lõunaajaks on selgetuuline taevaalune meid mööda põlluvaheteid ja maanteeäärseid radu toonud San Nicolas de Real Camino külakesse, kus tuleb otsustada, kas ühte või teise baari. Valime Casa Barrunta. Ja üllatume positiivselt. Igatahes, kui teil sinnakanti juhtub asja olema, siis soovitan soojalt. Bocadillo´d olid hääd, joogid samuti. Interjöör lihtsalt võluv (naisesilm, mis teha, noh!). Aampalgid kõiksugu vanu tööriistu täis riputatud, otse meie laua kohal tunnistasin mitu hetke riistapuud, mille kohtamist siin, Hispaanias, kõige vähem ootasin. Need olid täpipealt täpselt samasugused lambapügamisekäärid, millega minu vanaema Valgamaal aastaid tagasi utekesi nende kasukast vabastas. Ollallaa, maailm on väike. Või kuidas see sobivam väljend oleks?
Lobiseme, naerame ja korraga seisab meie laua kõrval baarmen kandikuga. Kandiku peal neli schnapsi-klaasikest. Et peregrinodele restorani poolt. Silmade normaalsuurusesse sikutamine võttis ikka aega. Oleme tänulikud ja see kohalik toode tormab kõrist tulise jutina alla ja teeb pea soojaks. Nats liigagi vist, sest järgmised seitse kilomeetrit Sahaguni võitlesin metsiku sooviga magada. Päevatõdemus on see, et ära kunagi joo lõuna-bocadillo kõrvale isegi mitte väikest kannu õlut, sest sulle võidakse pakkuda restorani poolt schnapsi.
Igatahes. Tuul puhub mööda lagedat nii kõvasti, et pean kapuutsi pähe tõmbama, sest vasak kõrv hakkab juba õhuturbulentsiga kaasa vilistama ja juuksed kipuvad ehalasoengut järele tegema. Efekt sama – linn on, aga kõndida tuleb.
Jumala eest, silm vajub vägisi kinni. Kõndides ei saa ju magada, või saab?!?! Ei, päevatõdemus tuleb ajurakkudesse igaveseks ajaks igavesti talletada.
Viis kilomeetrit on Hispaanias lai mõiste. Nagu kilomeeter üldiselt. Oleme neil päevil nimelt avastanud, et peale nn tavalise kilomeetri on kindlasti olemas saksa kilomeeter, hispaania kilomeeter ja prantsuse kilomeeter. Näiteks ütleb Alexi camino-raamat mingi punkti A ja punkti B vahelise lõigu pikkuseks 6 km, Sasha tark raamat 8 km ja minu madam Janine´ilt saadud albergue´de nimistu 7 km. Enamasti kipub see viimane kõige täpsem olema.
Mis ma selle pika sissejuhatusega öelda tahtsin, on see, et kui ametlikult on Calzada del Cotoni 5 km, siis ajakulu, jalgade sisetunde ja silmaringi laiuse järgi on seda vahemikku vähemalt 7 km. Tjaa.
Tänaöine öömaja on siis väljastpoolt selline:
Sashal muidugi jälle lõbus – et kas mulle ikka meeldib. Nojah. Aga selle eest julgesin mina voodijalutsis oleva teki endale täie rahuga peale võtta! Magamiskoti peale muidugi…
Majake on siis selline, et välisuksest sisse astudes on otse arvuti laud, sellest mõlemal pool wc koos dushiga ja vasakul ja paremal magamisruumid umbestäpselt 10-le kuni… inimesele. Vasemas “toas” on sakslastest perekond isa-ema-tütar ja paremale siis sätime end meie.
Külas on baar, aga söömiseks tuleb külastada poodi. See on siis sedamoodi, et poeukse taga tuleb kella lasta, siis tuleb omanik, teeb ukse lahti ja sa saad osta mida vaja. Väga ökonoomne mu meelest – õite vaja seda ruumi kogu aeg lahti hoida ja saab muude asjadega ka tegelda.
Nõnda on siis õhtusöök suht karbi- ja pakikeskne. Gerald üritab arvutiga suhelda, meie kolm istume ümber laua ja räägime. Ma ei tea, kas mõjutab ümbrus, või koosoldud aeg, aga jutud lähevad kuidagi väga isiklikuks. Inimesed avanevad. Ühtäkki mõistan Sashat, vaatan Alexit uutmoodi ja nemad näevad visakareda tõsise koore alt sahtlissekirjutaja hinge. Aeg oleks nagu seisma jäänud ja maailm kuulataks korraks.
Siis hakkab Sasha “üles-alla hüppama” ja tahab baari minna. Alex ja Gerald lähevad kaasa, kuigi paistab, et esimene vist heameelega jääks pigem paigale.
Mina kasutan aega oma unevajaduse korvamiseks ja poen teki alla, mille peale Alex teatab muhedalt: “Lazy woman!” Nõustun temaga täielikult ja rõõmsalt.
Virgun korraks nende naasmisel ja jätkan siis unenägemist.
Calzadilla de la Cueza – Calzada del Coto: 29 km
Kokku: 417 km
Kommentaarid
Postita kommentaar