16. päev. Ebapalverändurlikkus vol 2 & lahendus

Hmm…. hommik on mõ-õnus. Ärgata on mõnus. Elu on lillekene. Päike tõuseb meiega umbes samal ajal ja piilub üle majakatuse hetkel, kui oleme asumas taaskord minekule. Küla on vaikne ja tühi.

Teekond viib läbi ühe vist peaaegu mahajäetud asula, mille majadelt loeme Franco-aegseid tänavanimesid. Seejärel kõnnime mööda ühest ilmselt ööbimispaigast, mis aga avatud ainult suvel. Tee on naljakalt sirge ja täisnurgeline. Nõnda nagu päike selgesse taevasse tõuseb, nii ka jääb terveks päevaks.

Tunnijagune astumine Bercianos del Real Caminoni on paras jalutuskäik enne hommikukohvi.

Külake on vaikne, tänavakesed tühjad. Kohvik paistab kinni olema, otsekui lõhna peale leiame üles poekese, mille omanik? müüja? ütleb, et kohvik avatakse kell 10.

Hetkekell on 9.45. Nelik vaatab üksteisele otsa ja leiab, et… lõppude lõpuks on pühapäev. Palmipuudepüha. Püha päikeseline päev. Ja aega on küllaga. Lausa lõputult ja laialt. Ja sätib end kõnniteele puhkama.

Hea küll. Kolm tükki sätib. Neljas teeb pilti. Täiesti kogemata “poseerivast” triost. Nõnda see ongi olnud algusest peale – peatuste tehes tiritakse raamatud-paprid välja ja “õpitakse teekonda pähe”.

Kohvikupidaja avab ukse ja kerib rulood üles umbestäpselt täistunnil. Just siin taipan, kuiväga meeldib mulle see, et leti taga on askeldamas paiga tõeline omanik, mitte palgatöölisest müüja. Sa tunned end tõelise külalisena. Tjah, kammkarp seljakotil mängib siin vist oma osa. Nagu ka hispaaniakeelne rändur seltsis.

Siin panevad härrased lõpuks (!) tähele, et peale kohvitassi ja ööpaiganimistu on mul laual ka märkmik ja kirjapulk. Ehk siis tähendan üles ühte ja teist. Sasha saab jälle lustlikku kõneainet – et kui kord miskit avaldan ja tema nimi sees siis 2% talle.

Teel olles mõistad HETKES olemis. Siin ja praegu ja see on selline eriline rõõm, kui tõused hommikul ja sa oled rõõmus päeva üle, mis ees seisab. Sa kõnnid ja suudad ka ümbrust vaadelda ja tunnetada. Kuni hetkeni, mil hakkab jälle natuke raske  Aga sa tead, et see hetk läheb üle.

Mõtted selgivad tõepoolest ja asju saab tõesti kaugemalt paremini vaadelda. Rahulikumalt. Ma olen rõõmus, et ma olen siin  (ülestähendused päevaraamatust)

Meil on aega. Nautida kohvi ja teineteise seltskonda. Ja me teeme seda. Täiega.

Lentsime edasi. El Burgo Ranero suunas. Seitse kilomeetrit.

Möödume taaskord ühest mälestumärgist caminol elust lahkunud peregrinole. Mõnes mõttes tundub see ideaalne äraminek – palveränd otse teisele poole…

El Burgo Ranero. Kell on juba täitsa lõuna ja eks meil ole juba käidud kah ja nii pöörame esimesse ettejuhtuvasse baari. No arvake kolm korda…. cafe con leche i un bocadillo con hamon, natürlich! Käbe pisike eakas baarmen on teeninduse võrdkuju.

Kõrvallauas istub jalgrattuririietuses peregrina. Tunnen seda tema olekust, pilgust, mõõdetud liigutustest. Üksiolekust, mis tegelikult pole üksindus. Ma ei mäleta enam, et ühel eesseisval päeval olen ka mina võibolla niimoodi istumas. Praegu pole see tähtis.

Vaatame telerit. Mingit jutusaadet, kus räägitakse ühest tuntud Hispaania naislauljast Lolitast. Üheks rääkijaks on tema tütar. Alex pajatab omalt poolt juurde. Juba mitmesetmendat korda imestlen teda vaikselt kõrvalt ja olen talle uskumatult tänulik, et ta teab üheväärselt oma maa minevikku kui olevikku, klassikalist kirjandust ja popkultuuri.

Homme algab Semana Santa. Mõtiskleme, et oleks tore, kui Leonis ka mõnd protsessiooni näeks. Olen tõsiselt põnevil Alexi jutustatu pärast, kuid annan kõik Jumala hooleks – kui Tema tahab, et meile see rõõm osaks saab, siis nii ka juhtub.

Olen oma teeletuleku põhjusteks toonud mitmeid, ent hinges on sügav teadmine, et õigupoolest tulin siia Tema pärast.  Soovist Teda kohata ja kogeda ütlemist, et Jumal on kõikjal. Üha tihedamini adun selle üteluse tõesust. Jah, päris välja öelda pole seda eriti julgenud, sest kuigi caminol, tundub see siiski kuidagi… liiga ebatänapäevalik. Tullakse siia ilma avastama, nn turismireisile, oma probleeme lahendama, küsimustele vastuseid saama. Ja ometi on tegelikult kõigele vastus üks. Tema. Sõltumata rüüst, millega erinevad religioonid teda riietanud. Ega koduski. Mumeelest on usk sügavalt südameasi ja on paljude jaoks sõnal “usk” väga tugev seos vägivalla, pealesurutuse, millegi väga imelikuga. Ometi, kui selle ära tunned, siis…. pigem rõõm ja tänu.

Olen jälle mõttesse vajunud ja poistel põhjust mind nöökida. Ega siin midagi, nöökan vastu ja märgin üles kuidagi väga hinge kõlanud laulu pealkirja – Salve rociera del ole, ole. Alles nüüd, jälgi kirjates, saan aimu laulu sisust. Huvitav, kas I.Hargla “Cuncti simus concanentes: Ave Maria”-s kajab lisaks caminole sedagi meloodiat?

Hüva. Reliegos, me tänane siht ja eesmärk, ootab. Tervelt kolmteist kilomeetrit ootab. Üleeilne poolunetu öö hakkab ootamatult täna veel mõjuma, kui avastame end kuidagi laisalt liikumas. Minu põlvekene hakkab end jälle tunda andma, Sasha on saapad botaste vastu vahetanud, Gerald viskab enda üle nalja a la pitsast toituv arvutimees ja Alex… on ikka Alex. Geraldil muide ei ole patsi. Aga itimees on ta küll. Misiganes. Tänase päeva ebapalverändurlikkus lööb välja minu sihipäratutes mõrvarlikes mõtetes peale seda, kui tee ikka üht ja teistpidi käändub, aga ikka edasi läheb, ja teiste mõtteavaldustes norskmehe teemal. Sasha demonstreerib väga piltilikult, kuidas tema kavatseb koti hammaste vahele võttes järgmisse külla roomata, kui norskmehega veel ühes albergues peaks olema. Tjah, mida kõike sa eneses ei avasta. Ei meeldi mulle vägivald, usun siiralt, et heaga saab paremini ja kõigest annab rääkida. Sügavalt ja põhjalikult vihastamisegagi saan harva hakkama. Siis juhtub see ka tõesti põhjalikult. Nagu korralikule Sõnnile omane. Aga selleks peab uskumatult palju vaeva nägema. Paar inimest on viitsinud sellega tegelda ja muenese kurvastuseks on neil see ka “korda läinud”. Lõpptulemus ei ole olnud ilus ja ei ole need hetked need, mille üle uhke olla. Ometi on seegi osake minust ja selleks, et vähendada neid niigi minimaalseid kordi, tuleb veelgi rohkem sisemist rahu taga ajada.

Nõnda nagu me ajame taga meie arvates täiesti kadunud Reliegost. Kelleski süveneb veendumus, et küla on lihtsalt teise kohta veetud  Silmapiiril hakkab paistma mingi asulamoodi asi, oleme juba nii targad, et teame, et see seal kindlasti Reliegos ei ole. See on enam kui kindel. Aga kuhu nad ta siis peitnud on?!?!?!

Järgmise teekäänaku taha.

Jehuu! We are there! Majakene asub väikese tänavakese ääres, on kollane ja päikeseline. Saapad jäävad allkorrusele, trepist üles minnes leiame kaks magamisruumi rohkete naridega. Valin seekord ülemise nari – kaks kokkulükatud voodit tekitavad unistuse laiutamisest.

Dush ja pesuruum ja otsus mõningaid riideesemeid pesta. Ilm on küll päikeseline, aga kõiki riideid läbi loputada ei usalda. Et mis siis kui…

Mõne aja pärast näeb tänavakesel järgmist pilti – ukse kõrval on pesu täis rest, kaks tooli ja tooli peal peesitavad tukkujad. Tunnen ennast suure laisa kassina ja mõistan nende loomade päikeselaikude nautimist. Maailmas ei ole mitte midagi paremat, kui istuda kusagil väikeses hispaania külas albergue ukse ees toolil ja lasta päikesel nägu paitada.

Mööda tänavat läheneb peregrino. Ma pigem tajun, kui näen, et tulija on meie lemmikmees. Tervitan teda sõbralikult ja kõnnin nagu muuseas poisse teavitama. Ons see õelus? Mees on oma probleemist teadlik ja valib teise ruumi. Ei, mitte meie pärast, täitsa omaalgatuslikult.

Vähe aja pärast jõuab kohale ka saksa perekond ema-isa-tütar.

Siin majas on ka arvuti, mis võrgus ja töötav. Piilun siia ja sinnapoole ja saadan paar armast kirjasõna lendu. Ehh. Tehnika on vahel ikka hea ka.

Alex tuleb mu juurde ja näitab üht paberit, mille ta alt valvurilaualt leidis. Algul ei saa ma päris hästi aru, mis kriipsupildindus see on, aga siis ühtäkki taipan – see on üksikasjalik päevaetappide plaan Sahagunist Santiagoni. Meie oleme jõudnud selle plaani järgi esimese päevaetapi viimase kolmandiku peale. Tänan Alexit ja hakkan paberit analüüsima. Ja arvutama. Ja aegamisi settib selgus – see on lahendus mu ajaprobleemile ja ses mõttes parim, et ma saan väga täpsed juhised, kuidas lõpuni jõuda. Siin on ära toodud 13 päeva, millest üks on sisuliselt käidud. 12 on niisiis veel. Minul on kümme päeva. Et ma ühel hetkel bussi-rongi pean kasutama, oli ammu selge. Täna näen siis seda selgelt paberil. Muküsimus enesele on selles, millised on need päevad, mida “lõikan”. Mida kaugemaid, seda kauem saan olla koos kaaslastega. Aga paikade nimed ei ütle mulle mitte midagi ja nii ei tea ma, kas päevateekondade lõpud ja algused on suuremad kohad või väikesed külakesed. Järgmiseks tuleb mõte, et kui “lõigata” siis minimaalselt. Jääb “patt” väiksemaks.  Näen, et vähimad vahemaad on Leoni ja Astorga vahel.

See tähendab, et mul on jäänud oma kaaslastega koos olla üks päev. Millal täpselt see otsuse teatavakstegemine ülejäänud nelikule käib, ei mäleta (ilmselge, et ebameeldivad asjad blokitakse). Küll pidi see õhtul olema, sest järgmine hommik algab mitme üleküsimisega.

Aga seni on veel õhtu ja täna sööme kohalikus restoranikeses. Läheme varem kohale, võtame klaasikese õlut ja naudime melu. Jah, melu, sest see on tõeline :-). Telerist tuleb mingisugune spordiülekanne, laudade taga istuvad neljakaupa päris eakad prouad-härrad ja mängivad elavalt žestikuleerides ja kommenteerides kaarte. Letiesine on täis õllejoojaid, suitsetajaid, niisama jutustajaid. Muljetavaldav. Tõeline külaelu. Kui kell kaheksale ja õhtusöögiajale läheneb, korjavad mängijad kribinalkrabinal kaardid ja rohelised mängulinad laudadelt ära ning kaovad käratseva ja sädistava kambana. Saabunud rahu on sama vaimustav.

Tänaõhtune peregrinode laud on pikk ja rahva-ning rahvusterohke. Tore ja lõbus.

Calzada del Coto – Reliegos: 26 km

Kokku: 443 km