17.päev. Leon. Procesion de los Pasos
Olen virgunud enne seitset, enne kella. Võin vanduda, et öösel kuulsin läbi seina norskamist. Aga see selleks. Algab jälle üks tavaline päev. Või noh, peaaegu tavaline. Täna jõuame Leoni. Plaanime ööbida kloostris. Selle ettepaneku teeb Alex, mina olen kohe nõus. Sasha, “igavene” ateist, on sügavalt mõelnud ja leidnud, et ega see talle halba tee :). Ikkagi palverändurid, ikkagi Semana Santa, ikkagi võimalus… Gerald on kõigega nõus, nagu alati.
Ilm on ilus ja selge. Tee Mansilla de las Mulas´esse on ainult üks pikk sirge. Kuidagi kujuneb, et Sasha ja Gerald jäävad omakeskis arutama Saksa sõjaväe küsimusi ning minu ja Alexi vahel käib sügav vestlus religioonist ja Jumalast.
Asula tervitab taaskord kujuga. Seekord kaasaegsete ränduritega.
Teeme pilti. Muidugi. Et trio ikka pildile jäädvustuks.
Peaväljaku veeres leiame õdusa kohviku, kus pakutakse sõna otseses mõttes suuri saiakesi. Nämma.
Edasi. Kammkarbid sillutises, kollased nooled majaseintel, müürides, plaatidel.
Veidi maad linnast väljas hakkab Sasha päris tõsiselt lonkama. Ta on juba mitu päeva tagasi saapad botaste vastu vahetanud, sest esimesed hakkasid jala peale käima. Täna annavad treenitud lihased järele ja teevad haiget. Peatume, Sasha seob paelu nii- ja teistpidi, aga kasu ei ole. Valus on ikka. Viimaks rehmab ta käega ja ütleb, et mingu me ees minema, ta tuleb järgi. Et kohtume Leonis. Meie kehitame õlgu ja ei lähe kuhugi. Sasha ütleb seda veel paar korda ja siis teatab Alex: “Aga meil aega on!”
Sõpru ei jäeta hädas maha, kui neil jalad üles ütlevad. Sest sa tead, kui valus tal on. Ja lõppeks… on sul ju aega.
Kirjutada pikalt mõistmistest, mis toimuvad hetkes välgukiirusel, on väga kummaline. Sekundi murdosa jooksul näed sa situatsiooni enda ees – vaevatud kaaslast, iseend terve ja rõõmsana, teisi ja tajud väga sügaval “miskit”, mis liigahtas juba siis, kui sa ise olid oma põlvega väga hädas ja teised sind järele ootasid. Siis sa aga ei saanud/julgenud aru saada. Nüüd sa mõistad. Otsekui välgunool pealaest jalatallani – käitu nii nagu sa tahad, et sinuga käitutakse. Sest kõik tuleb tagasi. Otse, kaude või spiraalina. Ja kui sina oled tugevam, siis aita, ole toeks. Sa ei tea kunagi, millal sinu jalad valutama hakkavad või palavik painab. Ei, see pole omakasupüüdlikkus, see on… sügavaim inimlik hoolimine, armastus teise inimolendi vastu, mis tuleb otse puhtast südamest.
See on see, mida kogesin veel mõned korrad: Sa oled rändur, sul on siht, mille poole sa püüdled ja kui mina saan sind kuidagi aidata, siis ma teen seda. Tingimusteta ja midagi vastu tahtmata. Lihtsalt. Sest sul on vaja jõuda eesmärgile ja minul on võimalik sind toetada.
Nüüd kulgeb rada suures osas autotee kõrval ja peaaegu peal. Villarente piiril jääb Alex ühe vanema härraga paari sõna vahetama. Ülejäänud kolm teevad sillal aega parajaks. Silmitsen parasjagu mõtlikult voolavat vett, kui Sasha hüüatab: “Das kann nicht sein! Der ist doch mr. Back!” Ka mina ei usu oma silmi, ent ometi on lähenev valge näomaskiga kuju eksimatult tuttav. Tõepoolest, “meie” mr. Back, kes läheneb vaevaliselt ent sihikindlalt. Meid nähes ja ära tundes rõõmustab ta üliväga. Kohtusime viimati… kus? Atapuercas? Teised, kellega ta koos oli, on juba ees läinud, nad olevat Mulases ööbinud, aga temal on jalgadel suured villid ja tatsab seetõttu omas tempos. Peatumine on talle ilmselge piin ja nõnda kõnnib ta edasi.
Räägime Geraldile ja Alexile, kes on paari sõna vahetamise lõpetanud, kes on mr. Back ja jätkame oma kulgemist. Sashal paistab olevat parem, igatahes on samm oluliselt krapsakam.
Arcahuejale lähenedes jõuame mr. Backile järele ja koos otsime lõunasöögipaika.
Siit saame juua. Hääd värsket vett.
Seinajoonistuste järgi leitud albergue “la Torre” kohvik on väga-väga mõnus ja hubane. Tavapärasele kohvile-bocadillole lisandub klaasike punast veini. Seda lihtsalt osatakse pakkuda ja maitse on pakkumist väärt.
Kõik on nagu ikka – jutustamine, lehelugemine, raamatu-uurimine, minu märkmik ja pastakas. Alex õpib hoolega saksa keelt ja eriti tekitab talle raskusi s- ja sch- hääldamine. Eks ta siis harjutab, enamlevinumate sõnade abil Märkmikusse olen igatahes sellekohasele ülestähendusele kasti ümber tõmmanud.
Ma armastan seda soojust ja naeru ja nõndamoodi olemist. Ja keegi ei räägi homsest. Sest me oleme siin, täna siin ja praegu koos.
Ja rohkem huvitab hetkel see, kas saame kloostrisse ööbima, kas näeme protsessioone ja kus võiks õhtust süüa.
Leon on kahe tunni tee kaugusel.
Kõigepealt satume kõikvõimalike teeninduskohtade ja autokaupluste piirkonda. Kollased nooled juhivad edasi ja otse risti üle kiirtee. Oleme natuke palju jahmunud, sest midagi taolist pole osanud keegi oodata. Oleme harjunud omaette radadega ja mingisugune autodevool tundub kuidagi… kohatu.
All paremal orus laiub kergelt (s)uduvines linn. Katedraal paistab. Aga enne tuleb üle tee saada.
Üks teepool. Keskpaik. Teine teepool. Pagan, ma ei ole harjunud ennast niii kiiresti liigutama!
Ja mis nüüd? Kraav. Mõnda aega käime niisiis kraavis, mis on kaetud nurgeti seatud betoonplaatidega ehk siis tuleb käia jalad poolviltu seinal. Äge…
Oleme endid registreerinud, näinud ja tervitanud varemkohatud tuttavaid nägusid ja siis juhatatakse meid magamisruumidesse. Poisid jäävad ettepoole, mind juhatatakse edasi naiste poolele. Dushiruum, tekid, lülitiasupaigad näidatakse kätte ja siis jään üksi suurde-suurde vooditega täidetud ruumi. Valik on minu, sest vähemalt hetkel olen siin täiesti üksi. Valin ühe sellise keskmisema alumise nari. Harutan kärmelt magamiskoti voodile, tirin jaki seljast, saapad jalast, tunnetan jalgade all kivipõrandas soojust – põrandaküte- saadan kallile sõnumi, hakkan haarama käterätikut ja adun, k….t kui hea on olla üksi, ilma meesteta! Naudin seda naiselikku üksiolekut sekundsekundilt. Me oleme olnud päevi semud, kaaslased, ja nii hea on tunda end… naisena :). Kõlab naljakalt, eks ole. Aga kuidas teisiti väljendada seda tunnet, et sa võid end liigutada, riietada-mitteriietada täpselt nii nagu sa tahad, ilma et peaksid mõtlema, mida ja kuidas.
Ja muidugi jõuavad nad juba hüüda, et läheme!!! Katedraali ja mõnda turismiinfopunkti, sest mul on vaja teada, kus on bussijaam ja millal Astorgasse midagi sõidab. Busse näiteks.
Lähemegi.
Aga õlu maitseb hea. Alex proovib ühe ja teise suutäie ja teatab siis mõnusalt flegmaatiliselt, et tehke mis tahate, õlu mulle ei maitse. Noh, ta tegelikult ei joo peaaegu üldse alkoholi ja mõned päevad tagasi on ta juba nalja visanud, et ta sõbrad kodus ei usu, kui ta oma seiklustest tutvumisel õlle- ja veinimaailmaga räägib.
Tjah, heledad pärmi- ja nisuõlled on aga minu eriline armastus küll. Aastaid tagasi mõnda aega Bodensee ääres elades sai neist mu konkurentsitu lemmik.
Aga sürr on ikkagi – istuda mingis ultramoodsas hispaania lokaalis, juua saksa õlut ja seda kõike otse katedraali taga. Selle tagasein on vaateks aknast välja.
On aeg. Turismipunkti töötaja oskab kolm sõna inglise keelt. Saan linnakaardi, pastakaga tõmmatakse ring ümber infopunktile ja bussijaamale ning saan teada, et Astorgasse läheb busse sisuliselt iga poole tunni tagant. Sellega on siis korras.
Leoni katedraal. Muljetavaldav, suursugune ja austusttekitav. Taas on mul klomp kurgus. Jah, maailmas on midagi kõrgemat ja ülevamat ja see on tõepoolest olemas. Tunnen seda oma südamega.
Suundume öömaja poole tagasi. Kätte on just jõudnud õhtuse teenistuse aeg ja Alex teeb ettepaneku kuulama minna. Muidugi. Gerald jääb maha. Meie siis kiriku tagareas. Kuulatlen nunnade helehäälset laulu ja lugemist ja püüan sõnadesse jõuda. Neid ei ole palju, kas kümmegi? Eakaid, keskealisi, päris noori. Mis on see, mis tänapäeval viib naise või mehe kloostrisse? Tahaksin uskuda, et tõeliselt siiras ja püha soov teenida Jumalat ilmalikust elust eemal.
Kas mina suudaksin elada kloostris ja nõnda pühenduda? Osa minust kindlasti. Kirglikkust selleks jagub. Küll ületab mu arusaam Jumalast ja Väest religioonide piirid… ja neid on ju kloostrites vaja järgida… ju siis sarnanen rohkem ilmikvennale. Või -õele.
Teenistus lõpeb. Läheme Geraldile järele ja suundume ühte väikesesse restorani, mille nime olen kahjuks unustanud, aga mis oma sooja vastuvõtuga jättis väga hea mulje. Meiega ühineb Thomas, noor Madridis õppiv saksa tudeng.
Õhtusöök on nagu ikka kolmekäiguline – eelroog, põhiroog, magustoit, vein ja vesi. Oleme tellinud ja ootame, kui tänavalt hakkab kostuma rahvakära ja isepärast mürtsuvat muusikat. Alexil löövad silmad särama: “Procesion!“
Mõistan, et meile on antud osa saada ühest erilisemast religioossest sündmusest Semana Santal. Hüppame laua tagant püsti ja jookseme välja. Edasine on sõnaliselt üsna raskesti edasi antav. Ühel hetkel tegi baarmen igatahes ettepaneku, et serveerib meile põhiroa peale protsessiooni möödumist ja neid ukse peal kõõlumisi oli veel mitu korda. Minu nõrk sulg on võimetu kirjeldama kogunenud rahvahulga ootust ja iseäralikku elevust. Mina ei tea, mida oodata. Vaatan pingsalt allamäge tänava pimedusse, kust müstilised helid kostavad. Pime on. Sähvatab fotoaparaatide välke. Hiiglaslik kuju, mida kannavad musta riietunud maskides inimesed, jõuab lähemale. Ei ole muud peale helide, vaikuse, kandjate pingutuse ja maskidest välja vaatavad silmade. Siis jääb protsessioon seisma otse meie ees, peatub hetke ja juhi märguande peale liigutakse “tantsides” edasi. “Tants” kutsub esile pealtvaatajate ovatsioonid. Järgneb hulk rahvast, kes samuti mustas ja maskides. Silma järgi päris eakatest kuni sülelasteni, kes samuti kohaselt riietatud.
Küsin Alexilt veelkord üle, et miks… nõnda näitavad inimesed Jumalale oma armastust. Raske kuju kandmine on suur kannatus ja selle kandavõtmine peab näitama Jumalaarmastuse suurust. On ka neid, kes on tervenenud, abi saanud või seda palumas ja seetõttu otsustab kandmise kasuks. Tantsimine tähendab seda, et kuju pannakse taktis kõikuma ja kõnnitakse nõnda edasi.
Mõned killud:
Paso Ecce Homo. Viernes Santo 2008 Leon
Tunnen isesugust segu vaimustusest, pühadusest ja elevusest. Teised tunnevad ilmselt midagi sarnast, sest söömaaeg jätkub rahutult ja katkeb järgmiste kandjate möödumisel. Peale magustoitu viskab Thomas baarmeni ja baaridaamiga nalja, et nüüd kuluks ära väike chipito. Vaevu jõuab ta meile selgitada, mis asi see on, kui baaridaam, kes paistab ka koha omanik olevat, seisab meie laua ääres, käes kandik külmast härmas napsiklaasidega. Säh siis sulle chipitot! Baari ei saa keeldumisega solvata ja niimoodi tuterdab viisik üsna lustlikus meeleolus kloostri poole. Tasapisi hakkab meil kiire, sest kell kümme suletakse uksed ja selleks ajaks peab kohal olema. Aga kloostriesisel platsil käib parajasti ühe ringkäigu lõpetamine, mida saadavad muusika, tõrvikud ja pühalikpidulik jutt. Osutub, et klooster on selle rühma alguse ja lõpetamise kohaks ja ühe kuju päripaigaks. Uhkelt ja pidulikult marsivad asjaosalised kloostriväravatest sisse, mis kohe ka suletakse. Jmm… Kell on kümme ja meie väljaspool. Õnneks tullakse lõpuks väravast välja ja meie saame ikka sisse. Siis selgub ka kohaloleku kellaaaja olulisus – õhtune teenistus, mis lõpeb veel eraldi palverändurite õnnistamisega.
Saabub uneaeg. Oleme otsustanud ärgata tavalisel ajal. Hommikusööki saame süüa sealsamas. Magamisruumi minnes näen veel paari magamiskotti. Poen kiiresti endagi omasse. Väsimus hajutab teadmise, et see oli viimane “poistega” kooskõnnitud päev.
Olen juba uinumas, kui akna all algab tuttav mürtsumine. Olalaa, kas see käib nüüd hommikuni?
Vist mitte.
Ühel hetkel millalgi päeva jooksul on Alex peale pikka mõttepausi minult küsinud: “Can you do something for me?”
“Of course, what is it?”
“Please, promise me, that you´ll send me sms, if you are there… in Santiago:”
Jah, ma luban seda, Alex, et ma teatan Sulle, kui olen kohale jõudnud.
Reliegos – Villarente – Arcahueja – Leon: 25 km
Kokku: 468 km
Kommentaarid
Postita kommentaar