18. päev. Aja-ruumi-hüpe

Kloostris on tõesti eriline aura. Nii rahulikku ööd ei mäletagi. Pluss see, et soe on! (on ju vähe õnneks vaja või mis).

Olen hommikuaskeldamistes üsna kiire ja jõuan söögilauda seepärast kiiremini kui teised. Mulle ei meeldi sellised lahkumised-laialiminemised-äraminemised. Kuigi olen ju algusest peale teadnud, et kõik on ajutine. Parema meelega hiiliksin vaikselt minema, aga viisakus sunnib paigale. Ja veel miski, millest ma ei tea. Olen kiire ja kärsitu. Moosisai saab liiga ruttu otsa ja kohv samuti, kuigi olen enda arust aeglane. Poisid istuvad üle laua. Ei räägi palju, kui siis tavalist juttu. Niivõrd-kuivõrd. Grr…

Kibelen minekule – et saaks see hüvastijätt juba mööda, see on karm, aga tõsi. Milleks enam viivitada. Oeh.

Saapad jalga, kotid selga ja kõnnimegi neljakesi trepist alla ja tänavale. Alexi, Sasha ja Geraldi tee viib neid paremale, minu tee vasakule. Kallistame.

“Buen Camino!”

Ma ei vaata selja taha.

Kaks minutit hiljem saan aru, et olen oma kiires eemaldumises õigest tänavast eemale kaldunud. Leoni kaart lahti ja orienteerumine alga! Esialgne eesmärk – bussijaam. Tuvastan asukoha ja valepöörangu ja edasise suuna. Alla Bernesca jõe äärde, mida palistab imeline park. Usun, et suvel, kui puud lehes, on see paik hunnitu; kaunis on see isegi praegu, kui puud raagus. Taban end taaskord kadeduselt, et miks meil Eestis ei võiks nii olla… kaardi järgi tean, et mul tuleb hoida suunda suurele autosillale, kuid mingi sisetunne ütleb, et pean järgnema mehele, kes tõttab tükk maad eespool läbi pargi otse jõe suunas. Üle vee viib jalakäijate sild otse bussijaama ette, kaardil seda silda aga pole. Tore, kõva veerand tundi vähemalt vähem astuda.

Bussipileti ostmisega saan hakkama. Ooteaega on pool tundi, kui sedagi ja kõnnin otse peatusesse. Kohtan üht noort tudengipaari, keda viimati nägin Atapuercas. Nemad sõidavad Ponferradasse, kuna tüdruku põlv on täiesti haige. Veel näen üht kõiksugu camino-kulinaid täisriputatud poisipeaga naist, kes inglise keeles üritab saada selgust, kust sõidab buss sinna, kuhu tema tahab. Ilmselgelt pole inglise keel tema emakeel. Ja veel kohtan oma üllatuseks Thomast, kes silmnähtava kohmetusega seletab midagi selle kohta, et ta bussiga edasi Astorgasse sõidab.

Jah, transpordi kasutamine ei ole caminol hea toon. Olenemata sellest, et seda tehakse viimasel ajal üha tihemini. Ja seda, et kõnnitakse ühel aastal osa teest ja järgmisel aastal teine ja ülejärgmisel kolmas. Ühekorraga kogu teekonna jalgsi läbinu on kuidagi enam lugupidamist väärt või midagi taolist. Kogen seda hiljem päris mitu korda ja iga kord teeb selline tähelepanu kohmetuks. Sest ma ju lihtsalt tulin oma teed käima ja…

Ega ma isegi end hästi tunne. Ikkagi nagu viilija või nii. Mis siis, et “ainult” 50 kilomeetrit ja põhjus täiesti adekvaatne. Küll ja küll olen mõelnud, et kui oleksin ühel või teisel päeval rohkem käinud… või et oleks pidanud lennupiletid ikka nädalajagu hiljemaks ostma… jne. jne. Ometi on kõik need mõttekäigud jõudnud välja ühte ja samasse punkti – kõik sünnib täpselt nii nagu peab sündima. Igal päeval, kui olen seisnud valiku ees, kas minna edasi või jääda paigale, olen saanud nö “kingituse”. Võta või kasvõi see Leoni päev – kui oleksin varem rohkem käinud st kaugemale jõudnud, kas ma siis oleksin saanud selle vapustava protsessioonikogemuse osaliseks? Kas ma oleksin kohtunud Geraldiga? Kas ma oleksin saanud õnnistatud Los Arcose kirikus?

Buss võtab paigalt. Veider on istuda pehmel istmel ja vaadata aknast, kuidas linn, majad, puud, inimesed mööda libisevad. Liikumistempo on vale. Hoopis aeglasemalt, kõnnikiirusel on õige.

Äkki näen tuttavaid kujusid. Alex, Sasha ja Gerald sehkendavad tänavanurgal rahaautomaadi juures. Nad naeravad, seletavad midagi. Vaatan neid niikaua kui võimalik, keeran vaat et pea kaela otsast ära. Jumalale tänu, et Ta lubas mul neid veelkord näha. Hoian mobiili pihus, aga ei helista. Ei helista, et öelda, et ehhee, ma sõidan teist mööda. See… pole see.

Virgen del Camino.

Villadangos del Paramo.

San Martino del Camino.

Hospital de Orbigo.

Kaheksa, viis, neli, kaheksa, kokku kakskümmend viis kilomeetrit. Päevateekond. Mõttes loen tunde, mis kuluvad kõndides ühe, teise, kolmanda, neljanda paigani. Üsna kiirteene kõndimine.

Astorgani on 18 kilomeetrit. Peaaegu teine päevateekond. Buss jõuab linna umbes poole kümne paiku või nii. Otsustan kõigepealt tassi kohvi võtta ja natuke mõelda. Jaamahoone kohvik on pisike, teenindaja nooruke tütarlaps, kes suhtleb minuga nagu oleksin kohalik. Ja need on vaid mõned hispaaniakeelsed laused, mida oskan ja tema jutust ei saa ma muffigi aru. Aga naeratan ilmselt õigel kohal.

Tatsan kesklinna poole. Ilm on päikeseline, pisut jahe. Mul on plaan katedraali külastada, sealt tempel võtta ja siis edasi minna. Katedraal avatakse kell 11, umbes tunnikese jagu on aega ja sisustan seda tänavatel jalutades. Ühtäkki tunnen end natuke üksildasena. Ja otsekui alustaksin teekonda uuesti. Nüüd uues ajas ja uues ruumis. Sees on äärmiselt ebamugav tunne, sest ma nagu ei oska midagi peale hakata – isegi ühtegi kohvikusse ei usalda millegipärast astuda. Kõigil inimestel tänaval on mingisugune siht, mingisugune eesmärk, aga minul mitte… Huu, leian lõpuks ühe suveniiri-maiustustepoe ja uurin selle ülipõhjalikult läbi. Ja ostan tänuks shokolaadi.

Tagasi katedraali juurde lonkides olen juba pisut rahunenud ja kirjutan pingil istudes pisut. Läheneb Thomas, ajame paar sõna juttu ja ootame siis koos. Tema tahab alberguest ka templit. Seal meie teed lahku lähevadki.  Nooled juhivad linnast välja, taas maanteele. Tänasest olen teel ainult mina. Ja maailm. Ja Jumal. Kilomeetrid pudenevad kuidagi kiiresti. Tunnen end värske ja jõulisena. Ilm on selge ja vaikne, maastik künklik, pisut… “sakiline”.

Murias de Rechivaldosse jõuan umbes tunni aja pärast. Kõht lööb näljapilli ja nii pööran teelt kõrvale baarikese poole. Nõnda siis selgubki, et on olemas selline asi nagu kindel päevarütm ja kohustuslik lõunabocadillo.  Jahmatab ühe maja seinal rippuv hiiglaslik silt, mis reklaamib… ee, ei mäleta, aga midagi kiropraktika sarnast. Et tsivilisatsioon või nii?

Baariruumike valgub kohalikku perekonda täis ja poole kõrvaga püüan jutuvadast aru saada. Intonatsiooni vist juba taban, sidesõnu ka, aga sisu jääb ikka aimamatuks.

Lahkun Murias de Rechivaldost. Avar kaugelevaatav maastik, silmapiirile ulatuv tee ja saabaste all rudisevad kivid viivad üha eemale kaaslastest, inimestest ja lähemale eesmärgile. Ma olen täiesti üksi. Vaikuses on hea olla. Tolles hetkes ei sõnastanud ma oma tundeid ehk nii täpselt, kuid täna tagasi vaadates võin öelda, et iga sammuga edasi avanesin järjest rohkem ümbritsevale, avardusin ja tajusin end ühtsena ümbritsevaga. Võib-olla liigagi sügavale endasse läksin, sest ikka ja jälle tundsin, et inimestega suhtlemine on tüütu. Nojah, võib-olla on asi selles, et igapäevane töö on seotud intensiivse suhtlemisega ja ränd oli hea võimalus tegelda iseenda, mitte teiste olemuse-olemisega.

Aga edasi. Teel on ikka ja jälle kividest kokku kantud nooli. Ühes paigas tekitan enda kätega ühe samasuguse juurde.

Rännata on tore.

Santa Cataline de Somoza.

El Ganso.

Lähenen tänasele sihtpunktile, Rabanal del Caminole. 

Senjora Pilari albergue võtab pisut väsinud ränduri vastu mõnusa jutuvada ja askeldamisega. Senjoora isiklikult tuleb vastu, tervitab, vabastab mu seljakotist ja viib selle ise sisse. Mu lonkamine ei jää talle märkamata, kui zhestiga selgitan, mis ja kuidas valutab, siis vangutab ta pead ja diagnoosib miskisuguse -itise. Äge. Saan registreeritud ja võin siis end laiali pakkida. Magamisruumis on põrgulikult külm, dushi all samuti, aga ma vist hakkan juba harjuma. Niipalju igatahes enam ei värise peale pesu, nagu varem.

Tukun pisut ja lähen siis kööki, mis on rahvast tuubil täis. Seltskond elavaloomulisi hispaanlasi, paar vanemat prouat, kes lähemal tutvumisel osutuvad taanlannadeks, üks prillidega sakslanna, kes on väga sõnaaher ja üks sakslasest härrasmees. Ja veel mitmed teised. Liiga palju rahvast mujaoks. Vähemalt seekord. Mõistan, kui oluline on enese häälestamine millelegi – mina tulin otsima vaikust, rahu, järelemõtlemist, selgust, ja inimesed on natuke… no ma ei tea. Oleksin häälestunud teistsugusele teekonnale – seltskond, sõbrad jne, oleks ilmselt olemine ka teine. Aga sellest pole midagi. Igaühel on oma tee. Istun väikese laua taga ja kirjutan. Vestlen paar sõna ühe taanlannaga, kellest selgub, et ta on muusik ja mõne aasta eest Pärnu kontserdimajas mänginud. Järjekordne tõestus, et maailm on väike. Igatsen “oma poiste” järele natuke.

Leian mobiili sisse lülitades eest Alexi sõnumi “The Great Pumpkin Knights miss their lost damsel. Hope everything ok. Happy, happy? Aupa!”. Well-well-well, vastan, et jah, kõik on korras, mina rõõmus ja Rabanal del Caminos. Ja et ka minul on rüütlid puudu. Happy-happy? oli sagedane küsimus ja vastus üksteisele ning aupa!-st sai nn ergutushüüe hetkedel, kui väsimus juba väga võimust võttis. Ühine keel sünnib kiiresti.

Söögitegemine käib järjekorras. Pliit on üsna kehvakene ja nõnda võtab supikeetmine oodatust mitu korda rohkem aega. Aga aega on.  Täis kõht teeb uniseks. Ja ma annan unele järele. Liipan magamisruumi ja poen pessa.

Ärkan tukastusest selle peale, et ruumi pannakse soojendama omapärane gaasil toimiv agregaat, lahtine leek tekitab mus küsimuse, et kas see on ikka turvaline. Aga ju vist ikka on.

Teinekord ärkan selle peale, et keegi sehmerdab kahe voodi vahel. Tunnen ära ühe noormehe, kes Villafranca Montes de Ocast viimati meelde jäänud oma tähtsa jutu ja olemisega. Ta on üliväsinud olemisega ja väga kõhn. Kiiresti tirib ta end riidest lahti ja poeb teki alla.

Kolmandat korda virgun selle peale, et tunnen, et küttekeha on ära kustutatud. Brrrr……

Hakkan vist inimeseks saama. Iga´st taaka ja sodi on kadunud. Mõnes mõttes ootan juba huviga, kuidas hakkab igapäevaelu välja nägema pärast caminot. Mingil hetkel olen tundnud pisut hirmugi, et ma ei tahagi enam kuhugi mujale, et jääkski rändama (nagu meie “sõber” Heinz). Ometi on ju Camino selleks, et tulla, olla, selgida, paluda ja siis oma igapäevaasjade juurde tagasi pöörduda.

Midagi on muutunud, aga ma ei tea, mis.

Öeldakse, et inimesed, keda sa kohtad, on sinu peegel. Siin see kuidagi eriti terav – Sasha peegeldab üht, Alex teist, Gerald kolmandat, Johan neljandat külge. ja kõik ülejäänud samuti. See on täiesti kummaline, kuidas “ajahüpe” viib täiesti teise maailma. “Omad” on praegu kuskil Leoni-Astorga vahel. Mina olen uues ajas ja ruumis.

Camino peegeldab kogu su elu, otsustusi, tegemisi, sügavamaid olemise mustreid.

/Märkmeid päevaraamatust/

Leon-Astorga-Rabanal del Camino:

Kokku: 531 (43) km