19. päev 3-3-3

Ärkan tavalisel ajal. Varanatukese kokkukorjamine on juba pea mehhaaniline. Olen eelmisel kokku leppinud, et saan ka hommikusöögi ja siirdun sestap kööki. Palju röstsaia, võid ja moosi. Nämm. Ja kohvi. Veel parem.

Senjoora Pilar askeldab õuepealse baarileti taga ja seltskond lustlikke hispaania mehi seletab midagi kõvahäälselt. Maksan toidu eest ja märgates sealgi aampalgile kinnitatud eri maade rahasid, kingin viimase kotti jäänud eesti rahatähe. Hispaanlased küsivad tavalisi küsimusi: “Kust maalt? Kust alustasid? Kuhu täna tahad jõuda?” Eesti nimetamine tekitab imestust ja tunnustust. Sedagi kogen mitmeid kordi. Kas me oleme siis tõesti nii kaugel? St.Jeani nimetamine kutsub esile sarnase reaktsiooni. “Buen camino!” saadab teele.

Iga päev on otsekui uus elu. Uued teed, uued kohtumised, kogemused, teadmised, mõistmised. Mu kena plaan näeb ette 33,3 kilomeetri pikkust teekonda Ponferradasse. Hetkel asun 1200 m kõrgusel, ees seisab tõus umbes 1500-le meetrile. Vahva. Täna kohtan Cruz de Ferrot, raudristi.

Ilm on sombune ja pilvine. Maa on märg ja siinseal on lund. Ümbrus on karm ja  ja lihtne. Rada muutub tõeliseks rajaks, mitte pole enam tee.

Jõuan järele ja jään vestlema Katherinaga, tšehhitariga, kes õpib Santiago de Compostela ülikoolis meditsiini. Ta on tulnud kannatusnädalat veetma caminole alustades Leonist ja lõpetades Sarrias. Saame niisiis jutule.

Taamal kõrguvad lumised majesteetlikud mäed mässivad end pilvedesse. Arutan endamisi, et kas jõuan Cruz de Ferrole enne kui sadama hakkab. Palun sisimas, et kui saab, siis võiks ikka kuiva pidada.

Mul on palav ja kõnnin sviitri väel.

Rada keerutab tõusta ja tõusta. Sammsammult mäkke. Ja seal ta siis on – Cruz de Ferro, raudrist, mille jalamile tuhanded palverändurid on kuhjanud igas suuruses kive ja kõike muudki. Ronin risti juurde ja poetan sinna teekonna algul üles korjatud kivikese. Selle, mis tahtis kaasa tulla. Teeme pilti ja mul kipub pisut külm olema. Tirin jaki uuesti selga.

Katerina jääb jutustama ühe seltskonnaga ja mina jätkan teed. Oleme põgusalt rääkinud sellest, et kui jõuan Santiagosse ja tahan õhtul linna vaadata, siis ta on heameelega valmis mulle saatjaks tulema. Telefoninumbrid on vahetatud.

Manjarin.

Mahajäetuses on oma võlu. Ja elu. Mulle meeldib see karmus ja lihtsus samavõrd kui mõne teise paiga luksuslikkus ja külluslikkus. Täna olen ma sellel teel ja ma armastan seda.

Allapoole. El Acebole lähenedes keerleb rada päris tublisti ja tänan mõttes Jumalat, et taipasin endale kepi muretseda. Sellegagi on astumine üsna vaevarikas, sest iga natuke valesti astutud samm teeb põlvele liiga. Mööda tuhiseb seltskond rattureid. Uhh, olgu mis on, aga ma eelistan ikka oma jalgu, mitte rattaid. Samas aga imetlen nende julgust, sest rada on väga kivine ja väga tähelepanunõudev.

El Acebo baarike on rahvast tungil täis. Ühed rändurid on minemas, teised on tulnud. Sean end sisse leti äärde ja avastan oma rõõmuks teisel küljel istumas Stephanie, sakslanna, keda viimati nägin Calzadilla de la Cuezas. Rõõmustan, sest ta on otsekui vana tuttav selles uues maailmas, kuhu sattusin “ajahüppe” tõttu. Vaatan teda ja mõtisklen omakeskis, et mis õigupoolest ajab teda nõnda taga. Nagu miski mind ennast. Ma ei mäleta enam, kuidas sain teada ta nime ja selle, et ta töötab noortega ja et “juhe on koos” ja ta tuli järele mõtlema. Nii mõnigi infokild jõuab caminol sedasi kohale, et ühel hetkel sa lihtsalt tead ühte või teist asja.

Mu kõrvale vasemat kätt seab end istuma Ula, vaikiv sakslanna.

Viivuks kummaline kooslus – kolm vaikijat. Stephanie küsib minult kaarti vaadata ja seda, mis päev täna on. Kolmapäev?

Niisugune “viivuks” väga intensiivsed hetked, “siin ja praegu” olemised iseloomustavad kõiki järgnevaid päevi. On teelõike ja paiku, millest ei mäletaks otsekui midagi, ja samas on teised hetked niisuguse teravusega mällu sööbinud, nagu oleks need sinna tahutud.

Hea on sedasi istuda. Hea on tõusta ja edasi minna. Küla elab. Mehed ehitavad vundamenti, koolipoisid kõõluvad aiaveerel. Jätkame asfaldil ikka allamäge. Mäed on imelised.

Siis jälle keerab rada suurelt teelt ära. Ühe oja ääres teen peatuse ja võtan julguse juua. Vesi on hea ja maitsev.

Mõni aeg hiljem avastan, et olen ühe soki ära kaotanud. Noh selle, mis koti küljes kuivas. Tore. Ju siis polnud tarvis.

Molinaseca.

Campo.

Ponferrada. Templirüütlite asupaik.

Albergue tervitab kirjapanemise ja sooja teega. Jmm. Üks heledapäine tütarlaps näib natuke kaotsis olevat ja teeb juttu. Tema nimi on Lydia, poolatar ja õpib samuti Santiagos. Ta tahtis teada, mis asi on camino ja ootab siin nüüd Katerinat. Saan teda rõõmustada, et olen Katerinat näinud ja et ta peaks varsti jõudma.

Mahutume kolmekesi pluss üks austraallana ühte tuppa. Tekitan oma venitusharjutustega elevust. Üleüldse tunnen end pisut ebamugavalt, sest nii lähedal Santiagole tekitab “kaugelt” alustanu väga suurt tähelepanu. Ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Enamus neist ränduritest selles ajahetkes on alustanud Leonist.

Otsustan sedakorda kohapeal süüa ja suundun peale dushi all käimist poodi. Olen tulles ühte näinud, albergue seinal kaardi pealt täpselt järele vaadanud, kus pood on ja endas üsna kindel.

Otse loomulikult eksin ma ära. Ma saan aru, et maailma parim äraeksija on muidugi Karlsson, aga ega ma tast palju maha ei jää, kui olen suuteline ekslema sihtpunkti lähistel pluss-miinus kaks tänavavahet. Olles lootusetult eksinud, peatan ühe noormehe, kes ülla-ülla räägib inglise keelt! Mis ei ole tegelikult üleüldsegi tavaline. Hispaanlasele omasel lahkel moel juhatab ta mu poekesse. Olen väga-väga tänulik.

Poes, nii selles kui mujalgi, olen tavaliselt  häda sellega, et vaid suure vaevaga suudan leida enda jaoks midagi söödavat. Peale puuviljade muidugi. Iga päevaga kasvab minus igatsus eesti piima, kohupiima, hapukoore ja musta leiva järele. Seekord siis puuviljad ja mingisugune makaroniroog, mida paki järgi on võimalik ka panni peal valmistada. Mitte et ma kõige halvem kokk oleksin…

Rahvas sööb koos, rahvas sööb eraldi. Katerina ja Lydia on Ula rääkima haaranud ja minu samamoodi.

Tjah, kui rännu esimene pool möödus meeste seltsis, kas edasi siis nüüd naised või? Palun mind mitte diskrimineerimise süüdistada, aga esimene seltskond oli kuidagi… lahedam. Või on asi lihtsalt inimestes. Või minus. Ilmselt vast ongi. Olen lihtsalt niivõrd iseeneses oma mõtetega ja adun, et poistega koos sain seda paremini olla. Naised on… uudishimulikud… lobisejad… (jajaa…  )

Annan oma edasiliikumisest ja paiknemisest teada, mille peale vastab Alex: “Hi YBEL (Young Brave…) Hope you liked the Mass yesterday. In the end no big meal for us in Astorga B-(( Aupa!”)

Kujutan ette, et nende õhtusöök pidi siis küll ülikehv olema.

Rabanal del Camino – Ponferrada: 33,3 km

Kokku: 564,3 (43) km

Pilt: Katka