2. päev

Kõige teravamat heli teevad kilekotid, mida püütakse käsitleda ettevaatlikult ja võimalikult tasakesi, sest teised ümberringi magavad. Ja kõige valgem valgus on see, mis tuleb taskulampidest ja otsmikulampidest, mille omajad ei tule selle peale, et valgusvihku tuleb ka suunata õigesse suunda, mitte sellega lihtsalt ringi vehkida. Ühesõnaga, on umbes 6.00 pühapäeva, 2. märtsi hommikul ja rahutud ratturid ruttavad rajale  Kell 7 tõusen ise, sest olen oma kaaslastega kokku leppinud, et hakkame pool kaheksa minema. Või umbes sel ajal. Püüan samuti võimalikult vaikselt end kokku korjata. Kilekotte õnneks ei ole, aga magamiskott sahiseb ka vaikuses koledasti! Suurema osa pakkimisest teen eesruumis ja saapad tõmban ka jalga samas. Selleks ajaks kihiseb magamisruum sõnatust sekeldamisest nagu sipelgapesa – pea kõik on ärganud.

Kõik on unised ja natuke uimased, tirime kotid selga, ütleme mahajääjatele “Buen Camino!”, täname samade soovide eest ise ja sammume udusse.

Silt Roncesvalles lõpus näitab, et Santiagosse on 760 kilomeetrit. See on nii müstiline number, et ei oskagi kohe kuidagi suhtuda. Üldselt ei suhtugi – ootuse keskpunkt on hoopiski Burguete/Auritz, kus Alexi raamatu järgi peaks olema kohvik ja loogiliselt võttes siis hommikukohv ja saiakesed. Hommikuse cafe con leche “otsimine” saab järgnevatel päevadel üsna tavapäraseks päevaalguseks

Burguete e. baskikeelse nimega Auritz on väike armas küla Roncesvallest umbes kolme kilomeetri kaugusel ja tee sinna viib läbi raagus vaikse metsatuka. Ühes siinses külalistemajas on peatunud Ernest Hemingway ja paiga ka oma romaanis “Fiesta” ära märkinud. Meie kolmik jõuab kohale koos päikesepaistega, kõnnime peatänavat pidi veidi alla ja meie päris esimese hommikusöögipaik paistab. Saialõhn tuleb tänavale vastu.

Tee jätkub. Möödume taludest, hobustest, ületame üle ojakeste kaarduvaid sildu ja kõnnime läbi Viscarreti/Bizkarreta-Gerendiaini ja Espinali. Esimeses kaotame korraks kollased nooled silmist ja üks lahke autotäis pidulikus riides seltskonda aeglustab sõitu, vehib kätega meie tähelepanu võitmiseks ja juhatab meid õigele teele tagasi. Süda läheb soojaks.

Lintzoainis teeme peatuse. Tee ääres künkal on pingike otsekui meie jaoks. Kohalik külakoer on ilmselt harjunud palverändurite läheduses viibima ja midagi head kostiks saama, sest ta ei jäta meid silmapilgukski omapäi. Seni kuni teekonda jätkame. Teisel poole teed mäeküljel sööb lambakari.

 

Erro-Pass paistab olevat koht, kust võiks juua saada. Küll selgub, et see on ainult mäetipp ja autotee ületamise paik. Metsatukas jään ühel hetkel lihtsalt seisma, sest jalad on nii tulivalusad ja krampis, kui veel vähegi olla saavad. Kaaslased puhkavad samuti, kuigi ütlen, et nad võivad edasi minna, kui tahavad.

Edasi minnes selgub, et Zubiri, üks võimalik lõpp-punkt, mis asub 22 kilomeetri kaugusel hommikust, on olnud kilomeetri kaugusel. Teeme jälle peatuse.

Tagantjärele mõeldes nö vana kalana oleksime ilmselt läinud mõnda kohalikku kohvikusse või baari ja lihtsalt pisut olemist nautinud. Aga sel hetkel pole me vanad kalad, vaid piimahabemed ja Larrasoanasse on veel viis kilomeetrit. Eksime pisut ja satume kiirteele, mis samuti kohale viib, aga me otsustame ikka rajale tagasi pöörduda.

Tööstusmaastik. Päike. Lõõskav. Puutrepid. Sisalikud päeva käes meelisklemas. Palju sisalikke! Rohekad, pruunikad, säravad, ilusad!

Albergue uks on kinni (aga tegelikult ei ole, nagu hiljem selgub), kell on mingi umbes 3 või nii, Alex ja Sasha lähevad kohalikku baari infot nõutama ja mina ütlen naeratades, et ma jään kotte valvama. Niipea kui nad on nurga taha kadunud, lasen selle oige tasakesi hammaste vahelt minema, mis seal juba tükk aega väljapääsu on otsinud. Tallad on krampis. Pööraselt. Mõnede minutite jooksul suudan ennast maapõhja neada ja sealt jälle välja sikutada. Kes k…t mul käskis….?????

Härrased saabuvad head uudistega – albergue olevat lahti, tuleb lihtsalt ust kõvemini lükata ja baaris saab õhtust süüa.

Voodivalik, dušš, pesupesu hoovikesel, sest päike paistab ja sokid kuivavad ära. Sean end päikese kätte mõnulema. Ehh… ilm on hää, kaaslased on toredad ja elu on ilus.

Ja tõele au andes – niimoodi käibki veel mitu päeva – ühel hetkel kirud ja teisel hetkel õnnistad.

Õhtusöögilaua ümber istub meie kolmik, hollandi abielupaar ja veel paar rändurit. Hollandlased on väga jutukad ja põnev mitmekeelne vestlus kestab terve söögi aja. Mees tunneb huvi Euroopa maades käibel olevate eurode vastu ja Eesti eurole ülemineku aja vastu. Hiljem vahetab üks 25-kroonine omanikku ja rändab Hollandisse, mina saan nime ja aadressi, kuhu saata Eesti eurod, kui need ükskord käibele peaksid tulema.

Kummaline, kuidas sa jätad aega ja ruumi maha pisikesi niidikesi, mis sind seovad põgusalt kohatud inimestega. Võibolla tuleb see euro meile alles kümne aasta pärast? Ja siis võtan ma need rahatähed, panen ümbrikku (või kuidas iganes rahatähti saata tohib), kirjutan ümbrikule selle mehe nime ja saadan Hollandi poole teele…

Tollest baarist veel. Sisse astudes tervitab meid ukse ees (seespool!) magav koer, kes hiljem meil laua ääres istub ja sellise näoga meid vaatab, nagu poleks ta väga kaua aega süüa saanud.

Meid teenindab baarmen, väga kaunis baski noormees, kes räägib perfektset inglise keelt, omab ülimõnusat huumorimeelt ja näitab igal hetkel välja rahvuslikku uhkust. Aga see pole ebameeldiv. Vähemalt mulle mitte, kes ma meie pisikese rahvakillu liikmena tean, mida tähendab rahvuslik uhkus.

Baskid on isepärane rahvas mõlemal pool Püreneesid – Prantsusmaal ja Hispaanias. Viimases siis Navarra idaosas. Aastaid on baskid taotlenud iseseisvust, kasutades selleks kõikvõimalikke vahendeid, kaasa arvatud terrorit. ETA on see baskide organisatsioon, mis seisab arvutute pommiplahvatuste ja mõrvade taga. Ka minu sealviibimise ajal tapetakse Navarras üks mees ja teada on, et ETA on mõrva taga. Baskide päritolu kohta ei ole suurt midagi teada, nende keel näib kuuluvat “eikuhugi” ja on tõeliselt eripärane. Kohanimedki sealkandis on kahes keeles – hispaania ja baski keeles. Baski inimesed on ilusad, sitikmustade juuste, tumedate silmade ja uhke hoiakuga. Ka nende arhitektuur on üsna omapärane. Maju, uksekaari, kivimüüre vaadeldes ei saanud ma kuidagi lahti tundest, et miski neis meenutab üliväga indiaanlaste arhitektuuri, mis on kas liaanidesse maetud või sealt jälle välja kaevatud. Liiga julge oletus, mille peale teadlased varem tulnud ei ole? Ilmselt. Aga siiski…

Nõnda veereb ka see päev õhtusse. Olen juba lauas ametis silmade lahtihoidmisega, vein teeb oma töö ja nõnda jään magama enne kui pea patja puutub.

Roncesvalles – Larrasoana: 27 kilomeetrit.

Kokku: 53 kilomeetrit.

Pildid: Sasha