20.päev (usu)tunnistus

Kevade algus. Väljas paistab päike, maailm särab. Söön hommikust, joon automaadikohvi ja ei saa end kuidagi liikvele. Kui tavaliselt olen pool kaheksa – kaheksa juba läinud või minemas, siis täna on kell juba kaheksa läbi, kui seljakoti selga ja jalad alla saan. Pole nagu õieti asu või midagi.

Columbrianos. Külake, mille ümbrus meenutab meie põllulapindust. Nummi. Meeldib.

Kaugelkaugel ees aimuvad Galiitsia mäed. Päevateekond viib ühtede mägede jalamilt teisteni. Vahva.

Fuente Nueva.

Camponaraya.

Cacabelos.  Peatänavatel käib mingi jooksuvõistluse sarnane asi. Astun ühte baarikesse sisse ja joon ühe tavalise cafe con leche. Söömine ei tule nagu õieti meelde.

Tuterdan edasi. Nii palju päikest ja sära, inimesed naeratavad ja on rõõmsad. Juhuslikult avastan väikese turu moodi paiga ja tuleb mõte vaadata, kas sokke ka äkki müüakse. Täitsa müüakse. Igasuguseid. Müüjatar on lahke ja südamlik ja kahepeale kokku saame ühtede triibuliste osas kokkuleppele. Ta veel muretseb, et kas ikka sobivad-parajad. No ikka, kuidas muidu.

Pieros.

Tee viib läbi lõputute viinamarjaväljade. Ühed viinamarjalapid on hooldatud, mõned hooldamata – näib nagu tegeleksid nendega erinevad inimesed.

Künkast üles, künkast alla. Elu on ilus.

Kuulen end hüütavat. Paremat kätt jääb aiamajake, teeotsal märkan õunakasti ja bocadillo-cafe con leche pakkumist. Vanahärra kordab oma kutset. Mul ei ole küll kõht ikka veel tühi, kuid niivõrd eksootilisest võimalusest ei taha ka ära öelda. Nõnda siis sätitakse mind kenasti laua taha istuma kevadiselt tühjade peenarde veerde, ja minnakse kohmitsema. Jaa, see on mu parim cafe con leche kogu rännakul. Päriselt ka. Eneselegi üllatuseks suudan vanahärraga isegi vestlust arendada, niivõrd kuivõrd mul seda sõnavarakest on. Noh, ma saan üsna palju juba aru, aga vastamine on endiselt “Si!”, “No!”, “Gracias!” tasemel. Tänan ja lähen edasi.

Kusagil jõuab mulle järele üks mustas riides noormees, keda olen ka aegajalt märganud ööbimispaikades. Ta palub vett juua – päev on väga palav, kaeve ei ole ja ta on oma joogipudeli kuhugi unustanud. Annan talle terve pudeli – mul on neid ju kaks. Ta on alustanud samuti St.Jeanist, aga paar päeva peale mind. Rändab nõnda, et iga päev kõnnib nii kaua kuni jalad kannavad. Ka temas on mingi sisemine rahutus. Ja läinud ta ongi.

Veidi enne Villafranca de Bierzot kohtan taaskord saksa härrat senjoor Pilari juurest. Tema tahab Perejesse edasi minna, mina olen otsustanud jääda de Bierzosse.

Munitsipaal- ja eraalbergue on sisuliselt kõrvuti. Valin teise. Tundub… põnev. Ja tunne ei peta. Jesus Jato refugio on täpselt midagi minule – spirituaalne, vaimne, pisut kiiksuga. Hospitalera Andrea, päritolult brasiillana, oleks nagu terve oma elu siin refugios tegutsenud. Saan kätte näidatud pesuruumid ja magamisruumi, õhtusöögi ajad ja ärakuulatud hommikused soovid. See inimhing on ainult üks suur südamlik päikene!

Teadvustan endale, et tunnen end kuidagi kehvasti. Kirjutan selle vähese toidu arvele ja üritan mitte tähele panna. Linna peale minnes aga läheb kõhus keeramistunde eiramine üha raskemaks. Ei suuda süveneda tänavatel nähtavasse ja pöördun kirikusse sisse. Suur, ebatavaliselt tühi, musta värvi pinkide, suurte sammaste ja hiiglasliku altarimaaliga. Olen üksi kui valvuritädi ukse kõrval välja arvata. Istun. Palvetan. Sulen silmad ja hingan vaikust. Hinges on kuidagi väga valus ja taas hakkavad pisarad voolama. Vaatan õnnetut hinge maalil ja nutan veel rohkem. Saan ühtäkki aru, mis mulle kirikutes haiget teeb.

…kui oleks minu teha, siis võtaksin kõikjal maailmas Kristused ristidelt maha, parandaks tema haavad ja toimetaks tema kehaga vastava maa kommetele.

Inimesed ei löönud risti Jumalat, vaid iseennast.

Kannatus pole süü.

Jumal on armastus ja rõõm, mitte kannatus, patt ja süü. Aga inimestele millegipärast meeldib kannatada ja ennast süüdi tunda. Jumal ei taha meie süüd, Jumal tahab rõõmu, armastust ja headust.

Teise kirikusse astudes tunnen kergendust. Olen aru saanud. Ja see arusaam muudab kõik religioonid võrdseks. Eranditult. Sest See, Keda Kummardatakse, on üle inimeste seatud reeglite, ettekujutuste, käskude ja keeldude. Looja on puhas Armastus, millest inimmõistusega haaratav tunne on vaid osakene. See on liikumapanev jõud, mis on olemas kõikjal ja kõiges.

Laskem Kristusel surra ja andkem enestele andeks. Jumal on meile andestanud nagunii.

Füüsiline keha annab endast üha tugevamalt märku. Vean end vaevu refugioni ja oksendan välja kõik, mis vähegi maos peidus. Kuni õhtusöögini loselen voodis. Õhtusöök on ainult vormiline tegevus. Sisu läheb taaskord kõige liha teed niipea, kui lauast tõusen. Aga enne seda on Andrea mu kahvatut nägu näinud ja välja pinninud, mis viga. Saan peapesu, et ei rääkinud varem. Ta räägib omakorda Jatole, kes segab mulle kokku poolteist liitrit jooki veest, sidrunimahlast, suhkrust ja ilmselt ravisõnadest ja käseb selle öö ja päeva jooksul ära juua.

Magamaminekul toonitab Andrea mitu korda, et kui mul öösel paha hakkab, et ma siis teda üles ajan.

Püha Jumalaema, ma ei ole harjunud sellega, et inimestele läheb korda, kuidas ma ennast Tegelikult tunnen! See on jälle mu õppetund abiküsimise teemal. Ei ole vaja alati ise hakkama saada. Veel vähem taolisel teekonnal.

“In Foncebadon. Hope you could throw away your stone. Sacha bought a Mundtrommel, crazy German! Aupa!” kirjutab Alex. Hahahaa, Sasha on tõesti hull sakslane. 

Liiga palju rahvast. Endiselt liiga palju. Kirikus oli hea vaikne.

Ponferrada – Villafranca del Bierzo. 22, 9 km

Kokku: 587,2 (43) km