21.päev. Suur Reede. Kõige ilusam päevatee

Öö polnudki kõige hullem. Vaid pisut kõhuvalu ja ebameeldivat olekut. Ettevaatlikult manustatud hommikusöök otsustas kõhu kasuks. Nõnda siis teele, poolteist liitrit ravijooki kotis.

Aeglane ja raske on küll. Kehal on külm higi ja liigesed on rasked. Aga aega on. Terve päev.

Rada kulgeb oja kõrval, mille vulin rahustab ja rõõmustab ja tuletab lapsepölve meelde. Mõnus. Maastik on mägine ja see meeldib. Väga meeldib. Aegajalt põikan oja äärde voolamist kaema ja kuulama.

Peale Perejet teen teeäärse kivilaua juures peatuse. Huh. Paar lonksu jooki ja mõni mandariin. Füüsilisel kehal on raske, aga vaimul… oot-oot, millal ma viimati kirusingi, et kes see käskis ja…? Ei meenu.

Trabadelo.

La Portela de la Valcarces teen väikese peatuse. Võtan ühe kuuma piima ja kirjutan pisut. Soe jook teeb olemise märksa paremaks.

Edasi. Olen kohanud Katerinat, kes on imestunud, et ma ikka veel siinkandis olen. Tema arvas, et ma olen juba ei tea kus omadega.

Rahvast on uskumatult palju. Minu jaoks palju.

Ambamestas.

Vega de Valcarce.

Ruitelan. See peab olema peale eelnevaid armsaid külakesi see paik, kus näen, et tee läheb mäkke ja otsustan pikemalt jalgu puhata. Ojakese ääres on puhkekoht, kuhu siis suundungi. Ehh… tore on niiviisi istuda, banaani süüa, elus olla! Ümberringi siblivad kanad, teisel pool oja söövad lehmad… Lehmad?!?! Hetkeks jahmatan omaenese jahmatuse peale, et misasja… aga Eestis märtsikuus lehmad tavaliselt karjamaal ei ole ju.

Istuda on hää, aga jahe hakkab. Tarin end jalule ja lähen edasi. Olemine on juba enamvähem. Tee hakkab tasamisi tõusma. Pisut asfalti ja siis on valikukoht – kas jalgsikäijate rada läbi metsa või jalgratturite tee.

Loomulikult metsarada.

Värvid – puukoorehall, leheroheline, heinaroheline, kivipruun, puujuurevalevus… astun ja naudin, astun ja naudin. Kummaline on see, et iga sammuga tuleks otsekui jõudu juurde, kuigi tõus läheb järjest raskemaks. Aegajalt vaatan tagasi alla. Vägev.

Priimulad. Väljade kaupa kauneid kollaseid priimulaid.

Tõus viib La Fabasse. Näen inimesi albergue ees istumas ja mõtlen hetkeks, et kas poleks tõesti mõttekam siin katkestada. Ei. Mul on minu tee ja mina otsustan selle pikkuse üle, mitte see, mida teised inimesed teevad.

La Laguna de Castilla. O Cebreironi ja tippu on umbes 3 kilomeetrit või nii. Päike paistab, tõus toob silme ette laiuvad mäekõrgendikud, kauged külakesed ja lõpmatult kauni looduse.

Taaskord tekib tunne, et see kolm kilomeetrit on natuke rohkem kui kolm kilomeetrit. Aga see selleks.

Nartsissid. Imelised tillukesed kollased nartsissikesed! Kevad!

Ja siis seisan ma Galiitsia piiril.

Alates siit on teetähised iga poole kilomeetri tagant.

Kui tõus O Cebreirole kingib imelisi vaateid ümbruskonnale, siis külapiirile jõudes tõmbub taevas kiiresti pilve ja ilm muutub tuuliseks. Enesele hämmastuseks leian küla täis turiste ja muud rahvast.Ei tea küll miks arvasin, et Suur Reede tähendab vaikust ja rahu… Albergueni jõuan kolmandal katsel.

Sissemöllimine käib taaskord hispaania keeles – ehk siis kirjutaja poolt sõnades ja minu poolt zestides ja õlgadetöös. Tore, sest see toimib.

See on esimene öömaja, kus ei ole lisatekke. Aga selle eest on ühekordse kasutusega linad ja padjapüürid.

Rutiin sooritet, siirdun küla peale. Kohalikud suveniiripoekesed on tulvil kelti ja camino teemat. Jmm… nõrkused mõlemad. Ja vihmakeebid muidugi. No ostan siis sisse. Et ikka nagu teekonna kõrgeim paik või nii. Käevõru paelab silma sellepärast, et sellel on kusagil mujal kunagi kohatud armastava elava Jeesuse pilt. Ja paar võtmehoidjat. Ja vihmakeep.

Meeldiv vestlus prantslannadest ema ja tütrega, kes käib saksa koolis ja seetõttu on suhtlus kergendatud. Ka nemad veedavad koolivaheaega. Taanlannast muusikuproua on kohale jõudnud. Taipan, et muretsesin pisut ta pärast.

Ja Katherina. Ja veel mõned tuttavad hinged.

Õhtusööki söön üksi.  Korraliks söömaaeg peale sisuliselt paastutud päeva. Reede ju…

Restoraniakna taga vihiseb tuul järjest tugevamini ja tumedad puud koolduvad iilide käes.

…sain täna aru, et olen väga laisk – mitte et ma ei viitsi asju teha, vaid ma tahan need ruttu kaelast ära saada.

…kodus on kaks asja, mida ma kõigepealt tahan – must leib ja õige piim.

…ainult mõned kümned kilomeetrid on jäänud ja viis päeva, nii et pole hullu. Nädala pärast samal ajal…

…korraks oli selline tunne, et edaspidi sõidan ainult autoga, olen rikas mutt ja elan keskküttega korteris ja ei tee ühtki üleliigset liigutust. Sest ma olen mugav ja laisk  Ausõna olen, noh

…tegelikult on uskumatu vaadata selja taha ja näha seal sadu kilomeetreid. Ma olen ikka täitsa ull naine. Ja milleks? Milleks küll? Mida ma tõestan? Või kellele? Või ongi nii, et pinged olid lihtsalt nii üle pea kasvanud, et teisiti ma enam hakkama ei saanud. Ok, ega Eestis pole ju midagi muutunud, kõik on sama – töö, muud asjad. Aga ehk oskan ma nüüd rohkem valida? Otsustada? Ei tea. Eks näis.

/väljavõtteid päevaraamatust/

Alex: In Ponferrada. Sacha is becoming a holy man and has lost interest in bonitas & brandycola. Where are you? Seen any other procesion? Regards. – Sasha ja pühamees???  Ükspäev suupillid ja teine päev pühadus? Huvitav, mis kivi talle siis pähe kukkus, et tibid ja rumm enam peale ei lähe? Ahh, nali!   Vastan, et olen O Cebreirol ja et vihmane ja tuuline ja. Mille peale tuleb vastuseks: A YBEL should not be afraid of rain & storms with such a good raincoat  as yours. Take care. – Ma armastan neid poisse, tõsiselt.

Täna avastan ka, et vasaku jala suur varvas on ülimalt tuim ja tundetu, torgi ja näpista palju taha.

Villafranca del Bierzo – O Cebreiro: 30,7 km

Kokku: 617,9 (43) km