22. Päev. Torm, planeedi veevarud & suured koerad, väiksed koerad…
Seda heli ei tohiks olemas olla, sisendan endale poolärganuna, silmad ikka veel kinni. Peale seda, kui terve magamistoa seltskond oli sisisenud paari pubekaplika peale, kes ei saanud aru, et kell on juba hilja, oli öö enamvähem rahulik. Väga külm ka ei olnud.
Aga heli on endiselt olemas. Selline heli, mida teevad seinad siis, kui tuul üritab neid teise kohta lükata. Fantaasia töötab mõne aja päris intensiivselt kuni selleni välja, et nüüd oleme siin üleval lumevangis päevade viisi ja meid tuleb helikopteritega alla tuua. Lõpuks suudan endale selgeks teha, et ehk ei ole asi nii hull. Ka hakkab muu rahvas end vaikselt teele seadma.
Daniela ja tema ema on mures, sest neil ei olnud plaanis lumetormi kätte sattuda ja riietus on natuke kehva. Kahjuks ei saa ma neid ka kuidagi aidata. Hiljem, teel aga näen neid ja asjad paistavad olevat korras.
Pakin end kokku, panen selga kõik, mis vähegi võimalik, sest akna taga on tõesti lumetorm ja tõmban kõige üle värske keebi.
Uksest väljaminek on tõsine katsumus – sa tead, et sul tuleb minna, muud võimalust ei ole, aga olud näivad masendavad. Huhh, ma olen ikkagi Põhjamaa kangete talvede laps, asi see lumetorm siis, ütlen endale ja astun välja.
Keep on silmapilkselt pahupidi ja ma pean sisse tagasi minema seda korda seadma.
Teine katse läheb õnneks.
Ühes kohas läheb tee kaheks ja esmapilgul ei paista ühtki viidet, et kuhupoole siis… vahetan ühe mehega paar inglisekeelset lauset ja otsustame parempoolse haru kasuks – näen teeveeres midagi kividest laotud noole sarnast.
Mees tuhiseb minema, aga umbes kilomeetrijagu hiljem jõuan talle järele. Meie tempo paistab olevat kuidagi sarnane ja nõnda järgneb loomulik vestlus ja tutvumine.
Where are you from? – From Estonia.
Where did you start? – In St.Jean. And you?
In Leon. – Where are you from?
From Germany. – Schön, dann können wir ja auch in Deutsch reden.
Kui palju rõõmu võib valmistada inimesele see, et sa oskad tema emakeelt.
Puutumatu ja üha juurde sadav lumi sai peale kaks paari jalajälgi. Kõndisime üsna kiiresti, sest mida sellise ilmaga ikka teha. Ja rääkisime. Mingil hetkel mainis Edgar, et ta rändab meelsasti üksi ja mõtleb omi mõtteid, kuid minu vaikseks imestuseks ei tulnud sellisest lihtsalt koos mäest alla minekust midagi välja. Selle asemel keerles jutt mööda kõige ootamatumaid radu – Maa veevarud, nafta, keskkonnakaitse, maailma ajalugu, riikide käitumised…
Ja seda kõike vaid sellepärast, et taolistes tingimustes on mitmekesi turvalisem… ma taipan, et olen lihtsalt vaimustuses.
Hospital de la Condesa on paik 6 kilomeetri pärast, kus otsustame võtta oma hommikusöögid ja joogid. Selle aja peale, mille mina kulutan enda lahtiharutamisele ja kuivamalaotamisele, on Edgar jõudnud tellida kohvi ja röstsaiadki. Olen tänulik ja viskan nalja, et järgmises peatuspaigas kostitan mina. Ehh, cafe con leche on parim soojendaja.
Edasi lume ja tuule meelevalda. Hea kaaslane on parim, mida taolises olukorras tahta. Edgari siht on jõuda Samose kloostrisse, mina sihin Calbori. Mis tähendab seda, et kuskil Triacastelas lähevad meie teed jälle lahku. Aga sinna on kilomeetreid aega ning me räägime-räägime-räägime. Ühel hetkel jõuame lambakasvatuseni. Teema, mis minu jaoks aktuaalne – unistus, mis käib muumimaja unistusega kokku. Põnev on jõuda tõdemuseni, et millegipärast kõik need, kes oma tegevuse-tööga ummikusse jooksnud või rahulolematud, tahavad millegipärast minna lambaid kasvatama.
Fonfria.
Nõnda iseloomulik kellatorn, kollane nool ja rändaja…
Aegamisi lumesadu lakkab. Õhk muutub soojemaks. Lund jääb üha vähemaks ja vähemaks, viimaks on maa vihmamärg ja ühtäkki avastame end kevadest, kus linnud laulavad ja maa hingab. Oleme jõudnud allapoole tuhande meetri piiri või nii.
Me jalutustempo on olnud märkimisväärne, ilmselgelt on jalad arvanud, et peavad suuga võidu käima. Nõnda oleme peaaegu ootamatult jõudnud Ramili ja Triacastelasse. Küla alguses seisev hiiglaslik puu on vist küll ilmakuulus. Vähemalt Jakobiteel käinute seas.
Otsustame lõunapausi kasuks ühes väikeses kohvikus, mille teenindus ja külastajad olid oma olekult kuidagi omased ja tuttavlikud… sama flegmaatilised nagu eestlased. Mõtisklen natuke aega selle üle, et olen kuskilt kuulnud midagi keltide ja eestlaste seostest, aga ei suuda meenutada. Olemised on sarnased küll.
Baarineiu ulatab meile maitsmiseks nn kauba peale pisikese liuakese pulpot. Edgar sööb mõnuga, mina usaldan vaid ühe tillukese tüki võtta. Mine tea, selline imelik asi…
Päike on vahepeal välja tulnud ja psühholoogiaalast vestlust arendades tatsame edasi.
Korraga kahte suunda näitav silt tuletab meile meelde, et teed lähevad lahku. Olime selle otsekui täiesti unustanud. “Just nüüd, kui läks tõsiselt põnevaks!” hüüatab Edgar ja ma olen temaga absoluutselt nõus. Aga teekond on teekond. Kallistame ja soovime buen camino. Vestlus neurolingvistilise programmeerimise teemal jääbki lõpetamata.
Caminol meie teadsime, et meile on antud kakskümmend kaks kilomeetrit, hulk lumetormi ja tükike kevadet, kui palju me aga teadvustame oma igapäevaelus, et tegelikult igal hetkel võivad meie teed kallite inimestega lahkneda? Kasvõi seeläbi, et mõne maine teekond lihtsalt saab otsa?
Ma tunnen, et olen saanud endale tõelise sõbra elu lõpuni. Mis siis, et ma teda enam suure tõenäosusega enam kunagi ei kohta.
Selja taha ma ei vaata, kõnnin üle maantee, vihma hakkab tibama, asfalteeritud väike teeke keerab end üles künka poole puude vahele ja algab muinasjutt.
Olen sattunud vapustavasse maailma, kus on selline tunne, et igal hetkel võib puude vahelt, kivide või majanurga tagant välja piiluda mõni haldjas, päkapikk või kääbik. See on kõige maagilisem maastik, mida ma oma elus seni kohanud olen.
Kõnnin taludes mööda ja nende õuedest läbi.
Balsa. San XII. Tee viib jälle mäkke. Lõputult hiiglaslikku kanarbikku ja mingit kollaste õitega taime, mis meenutab mulle lutserni ja ohaka järeltulijat.
Alla. Lõputud kaunid mäeküljed külade, metsatukkade ja põllulappidega. Tundub nagu olekski just siin, selles maakohas sündinud kõige armsamad muinasjutud ja lood. Mõtisklen ka nautimise üle. Et kuidas see siis nagu täpselt käib? Et kas see on mingi eriline oh-ja ah-seisund või võib lugeda nautimiseks ka rõõmu ümbritseva üle ja maailmaga üksolemise tunnet? Ja üleüldse… mis teistel sellega õieti asja? Minu teekond…
Ühel teeäärsel puul näen väikest silti sõnaga “takso” ja telefoninumbrit. Naljakas, kes peaks tahtma taolises paigas taksoga sõita?
Kiviaiad. Kivised teed. Vihm. Hallus. Aegapidi kipub väsimus kallale. Seal, kus rada allamäge, jooksen. Naljakas, et olen väsinud kõndimiseks, aga mitte jooksmiseks. Mida kõike enda kohta teada ei saa.
Calborini on jäänud 4-5 kilomeetrit, kui näen üht motelli/kohviku moodi asja. Astun sisse. Olen vihmast märg, vastuvõtt on lahke, ja üsna varsti istun laua taga, ees tass kuuma kakaod ja bocadillo.
Uksekell tiliseb ja laseb sisse veel kaks teelist. Vihmakeepide alt kooruvad välja Ula ja Stephanie. Tervitame üksteist rõõmsalt. Siis nemad need olidki mõni kilomeeter tagasi väikese kabeli juures vihmavarjus! Rohkem inimesi ma polegi täna peale Triacastelat kohanud.
Ula on nagu ümber vahetatud, lobiseb, naerab, särab. Stephanie on ikka samasugune – mõtetega sisemaal. Nende siht on Sarria. Umbes paari tunni tee. Räägin oma mõtetest, nemadki uurivad oma tarku taskuteatmikke. Ei, jah, ikka Sarria. Calvoris on ainult refugio, ei baari ega poodi, ja naistel paistab olevat soov suurema mugavuse järele. Ütlen, et kui jaksan, kõnnin ka Sarriasse välja
Ma siis nüüd hakkan minema. Et kohtumiseni, kui Jumal annab. Buen Camino!
Olen väga väsinud. Jalad on nagu vatist. Sarria tundub tegelikult täitsa tore mõte. Küllap ongi just väsimus ja mõtetega ettepoole tormamine põhjuseks, miks teen täiesti lollaka liigutuse ja keeran Calbori ristmikul paremale selmet minna otse edasi ja/või märgata otse ristmikul seisvat refugiot. Ja vähe sellest, et keeran valesti, ma ka kõnnin üsna tükk aega vales suunas. Teeäärse suure maja juurest jookseb mulle järele suur must koer ja haugub päris kurjalt mu peale. Seni pole ükski peni mu vastu erilist huvi tundunud. Lõpuks jõuan jälle ristteele ja pean tunnistama, et mu sisetunne rääkis algusest peale tõtt – olen tulnud valesti. Peatan igaks juhuks ühe auto ja näitan kaarti. Autojuht näitab käega tagasi. Niipalju julgust mul ei ole, et paluda end tagasi viia – koera vältimiseks. Nõnda siis keeran otsa ringi ja kõnnin tagasi. Maja juures koera ei ole ja hingan juba kergendatult, kui näen teda järsku paremal kaugel eemal asuva talli või lauda poolt üle heinamaa jooksmas. Korraks jõuan loota, et ta aiast välja ei saa. Asjatu. Järgmised kümned meetrid ristteeni kõnnin teadmises, et iga hetk lüüakse mulle hambad säärde. Niivõrd kuri ja tige on see urin, mis koera suust tuleb. Ja kui tavaliselt pöörduvad nad oma maa piirilt tagasi, siis see tuleb mulle järele kuni ristmikuni. Siis näen refugiot ja torman sinna sisse. Vastuvõtjast naisele seletan zestidega olukorda. Õigupoolest polegi midagi seletada – peni istub keset ristmikku nagu kavatseks sinna elama jääda. Oma veerand tundi istub ta nõnda, enne kui ära läheb.
Jätkan teed süda sees puperdamas ja lapsepõlveaegne koerahirm oma täies võlus ja ilus keha raputamas. Mida ma valesti tegin? Miks see koer niimoodi käitus? Äkki ta tuleb mulle järele? Appikene, ma ei jõuagi kunagi kohale, sest tee peal on nagunii veel koeri ja nad ju tunnevad ära… Sarriani on veel tund. Ahastus- ja õnnetustunde laine lööb pea kohal kokku.
Paremat kätt märkan kaunist silti, mis ütleb umbes järgmist: Sa tahad puhata? Miks mitte meie refugios. Roosakasoranz madal majake on kutsuv. Tõesti, miks ka mitte. Uksest sisse astudes satun kaunisse eluruumi, kus põleb kamin, mängib vaikne meditatiivne muusika ja kamina ees istub noormees, kes õmbleb midagi.
Põrgust paradiisi. San Mamed do Caminos.
Mul tuleb end ise kirja panna, raha tulevat maksta hommikul, õhtusööki antakse ka. Kuigi see on mu kõige väiksem mure. Väikeses magamistoas on kaks nari. Valin ülemise korruse. Dush, kuivad riided. Märkmik näppu ning kamina juurde.
Noormees on taanlane. Ja nõelub oma keepi parajamaks.
Põlv valutab täiega, noormees palub perenaiselt jääkotti. Olen tänulik. Vaikin ja vaatlen ruumi. Iga detail on täpselt õiges kohas. Pühendumine caminole jäägitu. Laud on täis caminoteemalisi raamatuid.
Hea küll, olgu sellel kasvõi pisut turismimaiku, aga mina arvan oma nappide rännunädalate järel teadvat, mida tähendab väsinud kõndijale soe hele külalislahke paik. Ja elav tuli.
Näppu puutub Hape Kerkelingi raamat “Ich bin dann mal weg“. Populaarse koomiku teos lükkas väga palju sakslasi liikvele ning Prantsuse teel on ka paiku, kus võib näiteks prügikastidelt lugeda: “German go home!”
Aga see selleks. Loen ja neelatan pisaraid. Igal päeval on oma lause, oma õppetund, oma kogemine. Jah, nõnda see on.
Õhtusöök kahele küünlavalgel. Hea vestlus. Tore kaaslane.
Olen hingepõhjani avatud. Ja seda on vähe öeldud. Maailm on siin ja praegu, igas detailis, igas hetkes. Vaikus on hea.
“Teist korda satun väga spirituaalsesse paika, mis iga oma detailis näitab pühendumust caminole, palverännule. Olen põgusalt tundnud SEDA tunnet, kuid täna on see eriliselt tugev. Ehk halva ilma tõttu, ehk seepärast, et teekonda jäävad veel vaid 4 päeva, Jälle sajab lund. Näis, mis homne toob. Tahaks jõuda Portomarini st. jõuan.
Vahel mõtlen, kas ma ehk äkki ikka oleks jõudnud… ja iga kord meenub, et iga otsus paigale jääda, mitte edasi minna, on toonud kaasa Jumala kingituse – Los Arcoses kirjapandud palve, Burgoses katedraal, Leonis katedraal ja protsessioon, Astorgas katedraal, Villafranca kirikus kogetu…
Ja see tänane koer oli selleks, et ma jalgu üle ei pingutaks ja et tuleksin just siia, sellesse alberguesse.
…mu süda ja hing on caminol, kuuluvad Jumalale…”
/märkmed päevaraamatust/
Alex: In Pereje, a cold but nice albergue in a small village. Tomorrow O´Cebreiro. You almost in Sarria, in a few days in Santiago! We are all ok. Keep on walking! Aupa!
O Cebreiro – San Mamed do Caminos: 37,2 km
Kokku: 655,1 (43) km
Pildid: Edgar
Kommentaarid
Postita kommentaar