23.päev. Kevadpüha, ülestõusmine. Portomarin

Virgudes näen akna taga lund sadamas. Asutame end teele. Taanlane on atsakam ja kaob kiiresti silmist. Ainult tumedad jäljed lumisel teel meenutavad tema minekut. Tasamisi lumi väheneb ja Sarrias pole sellest enam märkigi. Mõistan, et eelmisel päeval oleks selle “viimase viie kilomeetri” käimine tähendanud tõsist rumalust. Ja lõppeks on linn seisnud seal enne mind ja seisab pärast mind ja ei kao kuhugi. Sarria. Kuulus linn, kust alustades rännakut Santiagosse oled täitnud nn miinimumprogrammi ehk 100 km jalgsi ja oled ära teeninud õiguse saada tunnustatud kui keegi, kes on palverännu sooritanud.

Joon kohvi ühes hotellis. Baarmen on silmadega suurema osa ajast hiiglaslikul plasmaekraanil, kus parajasti käib vormelisõit. Teine maailm.

Edasi. Teadlikult väldin mõtet igasugustest koertest ja keskendun hetkele siin ja praegu. Möödun ühest väikesest kirikust, kuulen missat peetavat aga ei tihka poole pealt sisse trügida. Siis näen imet – ukse kõrval müürikivide vahel õitseb peotäis siniseid lilli. Peab sellel taimekesel ikka sitkust ja meelejõudu olema.

Linnast välja, loodus on endiselt muinasjutuline – ümbrust katab mingi müstilisuse loor.

Minu vaprus kestab esimese külani – Viei. Keset teed magab suur hundisarnane koer. Enne mind on läinud siit jalgratturid ja taanlane ja võibolla veel keegi ja kindlasti ei ole mitte midagi juhtunud. Aga mina ei julge. Koer vaatab mind ühe silmaga ja magab edasi. Toetan end kiviaiale puhkama ja teen nägu, et mul on vaja kaarti uurida. Ja ootan järele üht meest ja üht naist, kellest vahepeal mööda kõndisin. Ma vajan teiste inimeste abi, et edasi minna, muidu jääksingi koeraga tõtt vahtima. Rändurid jõuavad kohale, tervitame, vahetame paar päevateemalist lauset ja kõnnime siis koos edasi. Koer ajab end laisalt püsti, kõnnib teeserva ja heidab siis uuesti räntsti maha. Pole tal meist midagi.

Saame jutule. Vanahärra osutub Lõuna-Tiroolist Itaaliast pärinevaks pensionil olevaks reumatoloogiks, kes on rännakul koos tütrega. Tütar ei räägi suurt, meie vahel aga areneb päris isepärane vestlus. Doktorihärrale ilmselt meeldib rääkida ja nii saan kuulda sellest, kuidas liigne rikkus ja luksus ja kerge elu inimesed ära rikub ning nende elud tühjaks muudab. Seda kõike Lõuna-Tirooli näitel, mis peale Teist Maailmasõda Itaaliaga liideti ja üsna kiiresti populaarseks turismipiirkonnaks kujunes. Kohalikel polevat olnud muud, kui turistidelt raha sisse kasseerida. Meie tempo on väga aeglane, aga ühtäkki leian, et see on täitsa tore. Ka niimoodi kulgeda.

Barbadelo.

Rente.

Teadsin, et see 100. km tuleb. Teadsin, et see on peale Sarriat. Teadsin… ja ometi seisan ja silin peoga kivi peaaegu, et keeldudes uskumast, et olen jõudnud nii kaugele. Et olen sellega hakkama saanud.

Morgade. 99,5 km Santiagoni. Baar on avatud ja külalislahke. Sisse astudes näen esimesena taanlast. Tervitame rõõmuga. Peale lõunat jään veidiks kirjutama, isa ja tütar ja taanlane lähevad edasi. Mu lonkamine paistab väga välja ja taanlane paneb üsna resoluutse liigutusega põlvesideme mu ette lauale. Arvan, et tal läheb seda endal vaja ja äkki me ei näegi enam. See pole oluline, vastab ta. Sa vajad seda. Ja doktorihärra on mulle pihku poetanud paar homöopaatilist terakest.

Kui sa ükskord abi vastu ei võta, teinekord ja kolmas kordki, siis neljas kord antakse see sulle vägisi.

Aga mina tunnen end abi vastuvõtmisel ebamugavalt. Ise abistama olen küll varmas. Omast arust. See on siis see üks asi, mida siia õppima tulin.

Tee kulgeb läbi väikeste mägikülakeste. Muidugi jõuan itaallastele järele. Doktorihärra on silmnähtavalt rõõmus ja väljendab seda, et saab vestelda, arutleda. Tütar on endiselt vaikne. Omamoodi, teistsugune. Hea.

Portomarin hakkab paistma kaugelt eemalt. Kaunis valge linn ja jällegi pean mõtlema muinasjuttudele, kus kirjutatakse valgetest linnadest, mis paistavad kaugele. kus elavad õilsad kuningad ja printsid, kuningannad ja printsessid.

Ühest külakesest läheme läbi lehmade kojutoomise ajal. Üks neist lehmadest arvab vist, et on täitsa tore rändama minna ja hakkab samuti meiega ühes suunas astuma. Tema perenaine ei arva asjast küll midagi head ja jumalaloom saab kuulda ilmsesti suhteliselt mahlakat kõnepruuki.

Maaelu on sarnane igal pool. Ühtäkki on mul neist inimestest kahju, nad elavad peaaegu, et pühal maal, ent enamus neist ei jõua kunagi Santiagosse.

Aga kas mina jõuan Eestis igale poole?

Portomarin tervitab meid pika sillaga üle laia jõe ja kõrge järsu trepiga, mida mööda tuleb linna üles ronida. Doktorihärra on siin varem käinud ja juhib meid munitsipaalöömajja. Need on siin Galiitsias kõik ühesugused, lihtsad, karmid, ranged, ühe kava järgi ehitatud.

Sisseregistreerimisel langeb mu pilk tütre vanusele. Olen arvanud, et ta on kuskil paarikümnene. Või isegi noorem. Ta on samaealine… Kaastunnet, mõistmist ja küsimusi, mis jäävad vastuseta. Nii on.

Ruum on rahvast juba suhteliselt täis, suure osa täidab hispaaniakeelne jutt. Paistab olevat mitmeid seltskondi ja gruppe. Meeleolu on nagu pühapäevasel väljasõidul. Sean end kõige uksepoolsemal ülemisel naril sisse otse ühe seltskonna kohale. Minu väikene maailm siin ruumis – 90×200 cm. Käin pesemas ja kirjutan veidi. Kuulan meeste juttu ja pingutan sisust aru saada. Väikeseks rõõmuks isegi enamvähem taipan. Et õhtusöögist räägivad  Ehh, vist hakkab külge see keel ikka. Tore.

Jalg valutab nagu pöörane. Nüüd isegi enam mitte põlv vaid säär. Hõõrun ja mudin ja olen vist oma olemises üleni valu nägu, sest korraga pöördub üks “alumise korruse” mees minu poole küsimusega, mida ei saa valesti mõista. Kinnituseks, et jalg valutab jah, pole vaja keelt osata. Seepeale ulatab ta mulle pakikese ja käseb selle koos klaasi veega ära juua. Just nimelt käsib, aga see on hea käsk. Keerutan tuubikest näpu vahel – 800-ne ibuprofeen. Tere talv! Esiteks pole ma nii kanget ibuprofeeni ihusilmaga näinudki ja teiseks väldin ma põhimõtteliselt igasuguste tablettide tarvitamist. Olgu kasvõi valuvaigisti…

Seltskond läheb sööma, doktorihärra ja tütar magavad, minul pole isu või lihtsalt ei taha välja minna. Ei saagi endast aru.

…olen niikaugel, et valmis tõesti seda valuvaigistit võtma, et saaksin teekonda jätkata… Kuigi… see on ju minu kannatus, minu tee, miks peaksin seda kergendama? Aga miks ka mitte? Kui antakse see võimalus, ju siis on vaja…

/päevaraamatust/

…tunnen siinsetest “omadest” puudust. See “maailm”  on kuidagi võõras ja… turistlik?

Koerad… kuidas on homne päev? On see selline seesmise kindluse ja ebakindluse küsimus? Mis mind tegelikult mõjutab ja tegutsema paneb – kas sisemised ajendid, antud juhul palverännu soov, või välised? Ja siin ei pea silmas ainult koeri. Kui palju mõjutavad teiste inimeste nägemised minu olemist ja minu maailma, milla ja kui palju lasen end mõjutada? Kas välised faktorid on vahel liiga “hirmutavad” selleks, et kaaluda teekonna mittejätkamist, “ringiminemist” ja teadlikult teistelt kaitse otsimist ainsa eesmärgiga saavutada omaenese eesmärk ehk siis olla omakasupüüdlik? Niiet selgub vist, et olen uhke ja julge seni kuni ümbrus on suhteliselt turvaline, kui see seda aga mingil põhjusel ei tundu olevat, siis tuleb välja minu hädine, hale, vingerdav pool.

Camino näitab tõepoolest, kes sa oled. Praegu näen end üsna teravalt ja mul on enese pärast häbi. Palun andeks. Neid iseloomuomadusi pole mulle tarvis… aga need on minus olemas ja kuuluvad minu juurde. Jääb nendega ainult leppida ja need vabaks lasta.

/päevaraamatust/

Alex: Nice church there. In O´Cebreiro, lots of snow. Yesterday a nice Mass with cakes & wine. Don´t forget to take a chupachups every 48 hours. Hugs. – Õige jah, üks pulgakomm õigel ajal teeb imesid.

Joon ravimi klaasi veega ära nagu kästud ja heidan pikali. Jään silmapilkselt magama ja magan hommikuni. Valudeta ja sügavalt.

Aamen.

San Mamede – Portomarin: 26,6 km

Kokku: 681,7 (43) km