24.päev. Esmaspäev (vist)

Juba poole kuuest läheb lahti sebimine, sehkendamine, kilekottide krabin ja hispaaniakeelne vada. Ollallalaa, no nad võiksid vähemalt koridori minna… Nuh, nii on. Olen rõõmus ja tänulik hästi magatud öö eest.

Melide ootab. Linnast välja minnes kohtan teisi rändureid, kes on ööbinud erarefugios. Rada kulgeb enam-vähem autotee läheduses, kord seda ületades, kord sellest kaugenedes.  Autojuhte hoiatavad ja peavad tähelepanelikuks tegema spetsiaalsed märgid, mida rändurid ise ühel või teisel viisil vahel täiendanud on…

Tee viib jälle ülesmäge.  Põlvesidemest on kasu tõesti ja muus osas on jalg kah täiesti normaalne. Kuulen enda järel lähenevaid samme ja ümber keerates näen üht pika tumeda patsiga tüdrukut kiiresti kõndimas. Saame jutule, ta ütleb, et peabki kiiresti käima, muidu on jalal väga valus. Temal on pahkluu haige ja sama hull nagu mina – ei mingeid ravimeid. Castromaiori jõudes on vaja muidugi hommikukohvi juua ja otsustame mõlemad refugiosse sisse pöörata. Siis ütleb tema nii armsasti: “Mine sa ees, mul on prillid, ma ei näe midagi!” Noh, mul on ka prillid… mis külmast sooja tuppa minnes uduseks tõmbuvad. Loomulikult. No saime hea suutäie naerda.

Üksteise rõõmuks kohtume jälle – Stephanie, Ula ja mina. Nemad on siin ööbinud ja parasjagu üleni vihmariietesse mässitult minekule asumas. Rääkisin neile põgusalt, kuidas ma Sarriasse ei jõudnud. “Schnellgänger” nõnda nad mind kutsuvad. Sest ma käin kiiresti.

Aga pruuni patsiga tüdruk käib veel kiiremini.

Künkast üles, alla, läbi külade, metsatukkade, mööda ristidest, inimestest ja majadest. Detailid, üksikasjad neelduvad minusse – olen otsekui käsn, mis imab endasse kõik silmaga nähtava ja vormib sellest emotsiooni, tunde, mälestuse. Iga samm on lähemal teekonna lõpule, lugematud on jäänud seljataha. Olen suutnud ja suudan. Ülehomme… see on nii lähedal ja nii kaugel. Piisavalt kaugel, et kõigepealt mõelda lõunasöögile ja õhtupaigale. Kuivõrd mõelda. Olen üleni ainult üks suur taju, terav, ärgas olend, kes liigub koos maailmaga selle õiges rütmis ja hingamises.

Kohatud teekaaslased on lobisemishimulised, jalutuskäigulised. Naljakas.

Tee otsekui viiks mind ise edasi. Tõmme on tajutav.

Palas de Rei. Kohustuslik lõunapaus. Bocadillo on sellise olemisega, et kahtlustan lähemas tulevikus kõhuhäda. Õnneks läheb siiski õnneks. Astun läbi ühest supermarketist, täiendan banaani- ja plaastritagavara ja võtan mõne pakisupi. Puuviljaleti juures on kena seik. Minu ees olev proua on müüja tuttav ilmselt ja talle annab müüja leti alt väga ilusad kollased veatud banaanid. Muigan sisimas, et mulle – räsitud olemisega väljamaalasele –  antakse nagunii need tavaliselt sealt… ja nõnda oligi. Kaalusin sekundiks, et küsin kah sealt leti alt, aga…

Kollased nooled juhivad edasi. Läbi ühe kõrvaltänava, kus on peregrino sammas. Kohe kõrval on kõrge aiaposti otsas suur must koer, kes haugub ja lõriseb. Vaevalt jõuan mõelda, et see on õnneks ketis, kui peni tänavale hüppab ja hambaid näitama kukub. Põrutan instinktiivselt kepiga kõvasti paar korda vastu maad ilma sammu aeglustamata ja koer jääb vait. Oeh. Ära tegin!

Läbi metsade, üle ojade, läbi külade. Meeldib, et majadel on nimed. Jalgadel viljaaidad, roosipuud, suured kaktused…

Jõuan järele ühele naisele, kes liigub väga vaevaliselt. Küsin, kas saan aidata, kuid ta ütleb, et kõik korras, saab hakkama.

Ühel hetkel haarab mind meeletu härdus ja nutan nagu tobuke. Õnneks ei ole läheduses ühtki hingelist ja nõnda lasen pisaratel voolata. Mõne aja pärast jõuan mälestusmärgini, mis on püstitatud caminol elu jätnutele. Taaskord. Kas tõesti on nüüd siis käes see, mida olen püüdnud ja üritanud tabada – et olen nii avatud, et taban ka paikade energeetikaid?

Enne Melided on jõe ääres asula, ei saagi aru, kas Melide äärelinn või eraldi küla. Erakordne lihtsus, kui mitte öelda vaesus. Edasi. Linn. Sisemaa linnade suursugusest ei ole eriti märki. Tavalisus, õigemini suur sarnasus  meie linnadega, rabab samavõrd kui eelnevad erinevused. Kollaste nooltega on natuke nadisti ja ma kaotan nad silmist. Ühtki suunaviita ka ei ole. Tean, et Melides on ainult munitsipaalrefugio. Siis näen tänavalt noormeest ja neiut, kes ei tundu hispaanlased. Küsin ja saan juhatuse. Saan öömaja leidmisega hakkama.

Tjah. Ei. Ma saan kõigest aru. Aga see öömaja on igast kandist täpselt selline, et iga asi tundub megaräpane. Huvitav, kuidas nad selle mulje saavutanud on?

Pesen pesu. Lähen internetti.

Toas on mu lähemateks naabriteks norralasest ema ja tütar. Ema tuleb ühel hetkel rääkima, et leidis takso, mis meie kotid kaasa võtab hommikul ja järgmisse peatuspaika viib. Enne kui arugi saan, olen õlgu kehitades öelnud: “Ma ei tea, olen oma kotti 600 kilomeetrit seljas tassinud, asi see viimased 50.” Ema jääb mind väga lolli näoga vahtima ja mina tunnen end sandisti – oli mul vaja siis nii otsekohene olla.

Söömine Melide refugios osutub äärmiselt huvitavaks ettevõtmiseks. Räpasusmulje, – olek jätkub ka köögis, kus on väga tore mööbel, aga nõusid üliminimaalselt. Millest enamuse on enda valdusse haaranud (nagu ka ülejäänud köögi) sakslastest sõpruskond. Seltskond istub laua ääres, ülejäänud rahvas, k.a. mina üritab teha nägu, et neil on ka õigus seal olla. Hea küll, potikese sain, supikese sain ka valmis, aga panna pole kuskile. Ainult kaks toredat suurt veeklaasi. Midagist. Supp sisse ja potike teistele hädalistele. Lusika õnneks leidsin. Et pärast paksu välja õngitseda. Istuda ka pole kusagil – seltskond on nii lai, et ei tihka kuidagi… õnneks taipab üks härrasmees fotoka tühja istme pealt ära võtta ja kutsub mind laua otsa istuma. Nii ma seal siis olen. Luristan oma suppi, söön oma saia ja kuulan. Mind kutsunud mees küsib, kust ma alustasin. Vastan, et St.Jeanist. – “Seda on sinust näha, et sa oled kaua teel olnud.” – “Tänan.”

Alex: Only two days! We stay in Samos, but Gerald stays in Triacastela. Lots of snow, rain & wind. Everything ok. Aupa! – Oh teid! Et siis läksitegi laiali. Tjah, igaühel oma Tee.

See on nüüd see koht, et kui magama lähen, siis on homme varsti ja siis on juba ülehomme…

See on uskumatu…

Pole oluline, milline on Legend, oluline on Sinu ja Jumala koosolemine…

Portomarin – Melide: 38,5 km

Kokku: 720,2 (43) km