25.päev. Eelviimane

Kõik on nagu tavaliselt. Ärkamine, tõusmine, asjade kokkupakkimine, teeleminek.

Terve päeva sajab vaheldumisi päikesepaistega. Ikka nii, et jõuan vahepeal ära kuivada ning siis tuleb järgmine kerge sahmakas vihma.

Ma mäletan sellest päevast väga vähe konkreetset, ainult detaile. Meditatiivne enesesolemisseisund kestab üha.

Hommikust söön ühes hostelis, mille peremees on väga huviline, kust maalt ma tulen ja kaua rännanud olen ja. Lõunakohvi joon ühes suure tee äärses baaris. Istun baaripuki otsas, kus enne mind oli istunud keegi väga suur sihvkasõber – terve põrand oli ühtlase kihina koortega kaetud. Siin on üleüldse komme kõik põrandale maha loopida.

Kuskil metsa vahel olles kohtan vastupidises suunas kõndijat. Vanem mees, kes meenutas oma valgete juuste ja habemega jõuluvana. Sakslasest vanahärra veedab oma pensionipõlve mööda palverännuradu edasitagasi rännates.

Korjan üles ühe valge kivikese. Mõne aja pärast teise. Tahavad kaasa tulla.

Sillad, ojad, kiviaiad, lambad, lehmad… Maastik.

Tänulikkus.

Olen tahtnud täna jõuda Arca da Pinosse, ent Santa Irenesse sisse sammudes otsustan ümber. Mu jalad on väga-väga tuimad ja väsinud, täna on need edasised kolm kilomeetrit tõsiselt üle jõu. Kiiret ei ole ju ka.

Siis tuleb veel otsustada – kas era- või munitsipaalöömaja. Esimene on suht krõbeda hinnaga, mõtlen ja kaalun ja leian, et lõppeks olen ma natuke hääd olemist väärt ja astun sisse. Astun otse elutuppa, kus mängib telekas, nurgas  on klaver ja kogu interjöör jätab mulje, nagu oleks pererahvas korraks lihtsalt välja läinud. Vastuvõtt on lahke ja kodune.

Magamisruum on tühi, olen seni ainuke majaline ja vist seepärast juhatab perenaine mulle paigaks voodi. Päris voodi! Tjaa, tõepoolest piisab neljast nädalast, et nö tavalisi asju imepärasteks pidama hakata. Või mõista, kui imepärased on tegelikult kõik asjad meie elus.

Magamiskott tundub turvalisem. Aga ma ületan ennast

Aeg möödub magades, kirjutades, õhtust süües. Hommikusöögist loobun ja jääb kokkulepe, et lähen siis hommikul tagauksest välja, siis pole vaja kellelgi minu pärast kohale tulla. Mõistlik.

Olen suures majas ihuüksi. Väljas maanteel vuravad autod. Kustutan tule, pea on mõtetest tulvil, süda ärevil. Panen silmad kinni ja üritan uinuda.

…aga mina olen üldse üks imelik loom. Selline omakasupüüdlik tegelane. Vähemalt nii tundub Tee valguses. Või hakkan lihtsalt aru saama omaenda vajadustest. Sellest, et elusolemiseks ei pea ainult teistele keskenduma, vaid iseendale… sellele, mida minu keha vajab – sooja, süüa, energiat, ja sellele, kuidas ta seda vajab; mis on tähtis ja mis mitte. Ehk ei olegi üksiolemise tahtmine egoism ja hoolimatus teiste suhtes, vaid võimalus iseennast tundma õppida.

Mida paremini kuulen – kuulan iseennast, seda paremini taban ka teiste energeetikat ja vajadusi.

Elamiseks pole vaja muud kui Jumala jõudu ja tervendavaid vooge, mis meid alati ja igal pool ümbritsevad…

/päevaraamatust/

Alex: Ferreiros, only Sacha & me. When in Monte do Gozo look for a mirador from where you can see the cathedral for the 1st time. Keep smiling all the way, big hug to Santiago & don´t forget la compostela (pietatis causa, religious reasons). Happy you are happy. – Tänan Sind, Alex, vaatan, ja ei unusta.

Melide – Santa Irene: 31,3 km

Kokku: 751,5 (43) km

…annan alla. Kui und ei ole, siis ei ole. Ajan end istukile ja hakkan lappama külalisraamatuid. Algul otsin eestikeelseid sissekandeid, siis aga haaravad inimeste sõnad mind täiesti.

Üks kirjutis võtab kogu palverännu olemuse hästi kokku: magamine, käimine, söömine, magamine, käimine, söömine…

Veel: Santiago pole eesmärk vaid kingitus.

Am Ziel deiner Wünsche wirst du jedenfalls eines vermissen: dein Wandern zum Ziel. – soovitud eesmärgi saavutamisel tunned Sa igal juhul puudust ühest asjast: rännakust eesmärgi poole.

Kui sa midagi teed, siis tee seda armastusega. Ja kui sa enam ei jaksa, siis veel suurema armastusega. Ja kui sa siis enam ei jaksa, siis tee midagi muud.

Santiago ei ole lõpp vaid algus.

Kell on 2. Olen ühtviisi õnnelik ja kurb. Õnnelik homse päeva üle ja kurb rännaku lõppemise üle…