3. päev. Larrasoana – Uterga
Öö möödus kirvendavate jalataldade ja imelike unedega. Külm oli ka. Hommik algas jälle seitsmese ärkamisega ja uimase pakkimise ja teeleasutamisega. Olen naavõinaa suhteliselt aeglase ärkamisega ja kui uni on natukegi häiritud, siis olen hommikuti üsna tumm kuju. Mõni läheb vihaseks ja toriseb, aga mina olen lihtsalt vait ja põrnitsen enda ette ja ei saa mitte millestki aru. See selleks. Eelmisel õhtul oleme poolnaljaga-pooltõsiselt otsustanud, et jätkame teed jälle kolmekesi ja nõnda siis lähemegi. Hommik on selge ja karge. Kõndides tundub soe hakkavat ja ma tirin sviitri seljast. Umbes pool kilomeetrit hiljem (või natuke rohkem) tunnen, kuidas jalad kuidagi krampuvad. Avastan enda jaoks tõe, et inimene peab olema korralikult soojalt riides, kui ta tahab, et tema keha töötaks. Antud juhul siis kõndival viisil. Aga nagu mulle kombeks katsetan seda mingil hetkel samal päeval veel. Eksperiment annab sama tulemuse. Niisiis tatsab unine kohvitu kolmik Larrasoanast 3,5 km edasi asuva Zuriaini külakese poole.
Küla on. Kohvikut või baari ei ole. Pole kunagi olnudki. Nõnda seletab lahke külamees. Enne Villava-Burladat mitte ühtki. Toooo-re, sinnani on – Iroz 3,5 – Zabaldica 1 – Villava-Burlada 3 – ehk 7 km. Sõnaga, saame esimese kogemuse sellest, kuidas hommikune unistus võib täituda oluliselt hiljem, kui planeeritud. Sel päeval kehitasime õlgu, et mis siis ikka, mõnel korral ajas närvi. Mind muidugi, teisi ei tea, reeglina viskasime taolistes olukordades nalja.
Miskit. Tatsame edasi. Aga jalatallad on väga hellad ja üleüldse kraabib miskit kurgus ja kohvi ka ei saanud ja kõht on tühi ja….
…ja eelnevad päevad on näidanud, kui palju liigseid-üleliigseid mõtteid võib inimese peas olla. ja millest üldse mõeldakse. või millest siis mina mõtlen. või täpsemalt… ei ole tahtnud mõelda…
…mida me teeme siin maailmas, kui otsime iseennast? või kui me ei otsi? või kardame leida? endale otsa vaadata.
Arutasime järgmise päeva plaane. Alex ja Sasha tahavad minna 35 km, mina 31. Üt´sin, et ma omas tempos, et mingu nemad. Aga Sasha ütles, et vaatame, et ma olen nii visa hing, et ta on lausa üllatunud. Ka küsis ta, et millal mu lennuk läheb, vastasin 27-l. Et kaks varianti – kas kõnnin iga päev 35 või tulen ja lõpetan järgmisel aastal. Tema arvas, et saame hakkama. Mina, et jõuad ju nii vara kohale, et sinu lend ju alles 15.aprill, tema, et vahet pole. See on uskumatu. Ma ei mõista, miks ta seda teeb, või teha tahab, aga see on uskumatu…
/…/
(Märkmeid peetud päevaraamatust)
.jpg)
Kõrvallauas istuvad kenad noored naised ja vadistavad rõõmsalt omakeeles omaasju. Meie oma kottide ja pisut raske olemisega tuleme mulle natuke nagu võõrkehad ette.
Tõusmine on raske, aga minna tuleb. Kes see…?!?!?!.
Läheme poodi. Ostame teele banaane ja mandariine kaasa. Esimesed olevat jalgadele head. Teised niisama head janukustutajad. Mina ostan veel paari sokke. Ja plaastreid.
…jestas, kui palju asju ma olen unustanud. Mis matkaja ma õieti selline olen?…
Edasi.
Pamplonasse jõuame vihmatibaga. Kohtame ülekäigurajal oranži jope ja suure rändurikepiga Johanit, kellel on väga kurva Al Bundy nägu. Tal on oma kiire tempo, ütleb ta ja nii ta kaob aegamisi meie silmist tänavate ja majade rägastikus.
Tahame kirikusse, aga see on kinni ja tekitame peamiselt memmedest koosnevas turismigrupis suurt elevust – elus palverändurid! täitsa elus palverändurid! Mnjah.
Vihma tibab ja terve linn on remonti täis ja selline ähmane pilt siis jääbki sellest uhkest härjavõidujooksude linnast. Väljaminek linnast on lõputu.
Õnneks on jalad pisut tagasi tõmmanud ja ajud ei ole enam kogu aeg jalgades. Selle asemel on tunne, et külm on. Ja järgmine asula on silmaga näha, aga lähemale ei tule. Päh. Ilm läheb selgeks ja tuuliseks. Alexi sõnul peab Cizur Menoris miskine söögikoht olema. Aga millegipärast me sinna ei jõua, istume hoopis laste mänguväljakul pingile ja manustame seda, mida kotis on. Hakkab pisut soojem.
Silmapiiril on mäed ja mägedel tuulepark. Alex näitab ühte punkti ja ütleb, et sinna me lähemegi. Kaugel. Imestan vaikselt, et kuidas ta seda teab. Ta pole ju siin kõndinud varem. Aga imestan vaikselt omaette ja nõnda keerame põlluvaheteele, mis aegamisi ja tasapisi end mäkke üles vinnab.
Peaaegu mahajäetud Guendulain, Zariquiegui… Põllud, põllud, mahajäetud majad, taamal kindluse varemed…. emm… loomulikud vajadused. Poen põõsaste taha, mis on siinmail nii neetult okkalised kõik millegipärast. Ja tajun seda hetkesolemist – puhkusevõimalust, hetke, mil ei pea astuma jalg jala ette lõputult lahtirulluval teel, mille lõpp on nii kujuteldamatult määramatu.
Ma õpin hindama puhkepausi. Ka väga lühikesi. Ja neid mõistlikult pikendama liigutuste mõõdetud aegluseni viimisega. Te ju teate küll neid vanu inimesi, kes teevad asju nii rahulikult, et lausa närvi ajab?
Tõusvas joones. Mäkke minna on kuidagi kerge ja hommikupoolene tusk on haihtunud. Naudin sammumist, üha kõrgemale tõusmist, taha vaadates paistavad asulad kui peo peal. Ümberringi pole midagi muud peale mägede, taeva, tuule ja kivide. Hää.
Alex küsib, kas tahan puhata. Arvan, et läheme üles ja puhkame siis. Aga tõusud on ju petlikud – tipp paistab siinsamas, aga tegelikult keerutab veel tükk aega siiasinna, ja ikkagi oled kohal tipus äkki. Alati.
Tuuleveskid on hiiglaslikud. Ma ei ole kunagi neid nii lähedalt näinud. Ja tuul on meeletult tugev.
Ja ma olengi tipus – Alto de Perdonil.
…ma vist…. armas Jumal, ma vist tean, vist tunnen…
Lõputus rivis kulgevad Linnutee all raudsed palverändurid tuulte ja ilma räsida. Ega asjata ole skulptuurile kirjaks: “Seal, kus tähtede tee ristub tuulte teega.” Ajastaega on Puhastuse mägi olnud Maarja austamiskohaks ja needki palverändurid püstitatud tema auks.
Tuldud teele tagasi vaates näen silmapiiril Püreneesid, ettepoole vaates on org ja mäed ja veel kaugemal mäed. Sinna…
Seisan ka Minejate ligi ja lasen end pildistada. Asi, mida ma üldselt eriti väga ei armasta. Aga noh. Vahel võib. Lasen mõtte uitama vanadesse aegadesse ja püüan ette kujutada sajandeid tagasi rändajaid. Ilma uhkete matkasaabaste ja veekindlate riieteta (nuh, viimaseid pole mul ka – ega ma suhkrust ole!)… ja ma tunnen end pisukese ja väetina nende inimeste hingesuuruse ja usu ees, kes toona läksid…
Esimesed sammud alla on oikui valusad. Sasha naerab, et sellepärast ei tohigi palju puhkepeatusi teha, et siis jätkamine on nii raske. Pinnas on punane ja lahtisi kive täis. Minu vaesed jalad otsustavad põhjalikult krampi minna ja nii kujub viimasest kolmest kilomeetrist täitsa põnev üritus. Sest mäest alla on võrreldamatult raskem astuda ja… ilmselgelt ühine otsus on see, et Uterga on tänane peatuspaik. Umbes poolteist kilomeetrit tipust ja poolteist kilomeetrit asulast jään seisma ja ütlen, et nüüd on peatus. Alex ja Sasha sätivad oma seljakotid teeveerele ja viskavad pikali. Alex lausub oma võluvalt leebel moel: “Ega meie ei ole väsinud, me ainult ootame sind.” Hakkan tema mõnusat peent huumorit armastama. Venitan, lõdvestan, lobisen (ja mõtlen, millal see neetud tee ükskord täna otsa saab????). Eemalt hakkab kostma elavat noorehäälset vadinat, mis lähemale jõudes osutub saksakeelseks ja pärineb kahelt noorelt saksa tudengineiult. Miskipärast ajavad poisid end ruttu püsti ja me hakkame minema, sest ka mina olen jälle traksis.
Oeh. Uterga läheneb tigusammul ja ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, sest meie ju käime kiiresti…
Jess… esimesed majad, miskine kivimüüritis, kuhu istuma vajun. Utergas on kaks alberguet – munitsipaalalbergue maksab vähe raha, aga seal ei ole sooja vett. Eraalbergue maksab rohkem, aga soe vesi on olemas ja õhtusööki pakutakse ka. Kokkuhoiu ja mugavusehimu võitlevad omavahel. Poisid nöögivad omavahel teemal, kas õige palverändur loobub soojast veest või mitte ja me võtame suuna privaatsuse, soojuse ja kindla õhtusöögi suunas.
Johan on juba kohal. Fransisca ja tema sõbranna saabuvad kohe peale meid.
Kogu õhtu jooksul teadvustan endale, kuidas jälgin inimesi enda ümber, kes mida ja kuidas räägib või rääkimata jätab, käitub… ja imetlen inimhingede eripalgelisust.
See on imearmas õhtusöök hulga hea toidu ja veiniga ja suhtlemisega. Olgu, mina olen rohkem vaatleja rollis ja räägin siis kui küsitakse.
Olen juba nende mõne päevaga taibanud, et ma ei viitsi suurt rääkida ja vestelda. Ühel hetkel tegi see veidi muret – et mis mulje ja nii edasi… kuid siis leidsin, et lõppude lõpuks ei tulnud ma siia lobisema, kodus ja tööl olles teen seda iga isssanda päev, puurin teiste inimeste eludes ja tegemistes ja hingedes ja… siin ma tahan rahu. Vähemalt siin.
Fransisca õpib osteopaatiat ja huvitub kõigest ja kõigist. Samuti tema sõbratar, kes õpib meditsiini.
Ehh, ja ma tunnen end tõesti eakana nende kõrval Kas kahekümneselt olin mina samasugune imestavate lahtiste silmadega tegelane, kes oli kõigist kõige targem ja osavam?
Sasha poetab ühel hetkel, et “need kaks hullu ajavad ta hulluks”. Lõbustatult mõtlen sisimas, et miks küll, te sobiks ju nii hästi ja avastan, et söögilauavestlus on jõudnud järgmise päeva plaanideni. Johan kõnnib niikaugele kui jalad kannavad. Meie kolmiku igaühe personaalne arvamus on see, et igaüks tahab jõuda Estellasse, kuhu on kolmkümmend kilomeetrit. Tüdrukud ajavad silmad suureks ja arvavad, et see on väga pikk maa ja imetlevad, et me juba tänagi nii palju käinud. Mina saan aru, et tegelikult tahaks nad vist meiega tulla ja näen, kuidas mehed (Johan on ka juba kampa arvatud) kuidagi väga sujuvalt selle tähelepanuta jätavad. Jmm… young brave silent lady aga kuulub Loomulikult kampa. Ee… noh… jah… Aga pean endale tunnistama, et mõningased positiivsed omadused mul siiski vist on – ei vingu, ei lobise ülitühja ja oskan kõnelda kahes kohalikus camino-keeles.
Magamistuba on külm, kuigi radiaatorid on sisse lülitatud. Mis siin ikka. Villased sokid jälle jalga ja.
Head ööd soovimine käib tütarlaste toonitamise saatel, et jumala eest keegi ei norskaks. Nohjah, iseenesest on nad täitsa nunnud ju:)
Larrasoana – Uterga: 33 km
Pildid: Sasha
Kommentaarid
Postita kommentaar