5. päev. Puhkus

Hommik üllatab. Maa on kaetud paksu valge lumevaibaga ja seda sajab üha juurde. Retk jätkub minu, põhjamaalase jaoks suht “koduselt”, teiste jaoks on see natuke ebameeldiv. Maastik on valge nii kaugele kui silm ulatab. Loodusest saab üsna vähe aimu, sest kõike katab paks valge lumi. Läbi salude kõndides tärkab aegajalt ühel ja teisel kerge lust ja nii üks kui teine lumepall lendab kellegi koti pihta.

Kuulus veinikraan tekitab elevust, ent seekord osutub see tilgatumalt kuivaks. Veekraan samuti. Meenub kellegi jutt kellestki, kes olevat kogu tee läbi käinud ainult tänu veinile. Niivõrd raske olla olnud.

Minul on seljas kõik riided, mis kaasas ja osutub, et neid on vähe. Vihmakeep osutub täiesti mõttetuks esemeks (st. ärge kunagi, mitte kunagi hoidke kokku vihmakeepide pealt, sest kokkuhoitu laguneb kohe ära ja siis olete päris ilma), mille ühes väikeses asulas enne Los Arcost minema viskan. Sasha laenab oma vihmajaki.

See on jälle üks koht, kus ma ei jõua ennast ära imestada, kui peast segane ma ikka pidin olema, et nii minimaalse varustusega teele läksin. Nojah, ilmateade ennustas pisut soojemaid ilmu ka…

Teel on juba rohkem rahvast. Oleme ilmselt järele jõudnud ühele suuremale meist varem alustanud grupile. Ütlen grupile, sest teel olles kujunevad paratamatult nö hulgad inimesi, kes teatud ajal teatud kohas alustavad ja ühes suunas liiguvad ning seetõttu paratamatult enam-vähem kogu aeg koos ööbivad või lõunastavad.

Ega ma ausalt öeldes tollest päevast suurt muud mäletagi, kui et palju lund, mis küll enne Los Arcost tasapisi kadus, põllustatud maastikku ja jutustavaid kaaslasi.

Minu eilset raskushetke puudutame vähe. Pmtslt nii, et see on normaalne ja loogiline ja tegelikult olen ma ikka üks young brave Estonian lady. Mitte lihtsalt niisama. Caminol ei öelda midagi niisama. See minu kogemus. Sa oled täiesti sina ise, Sinu kaaslased on vabad argimelust, kohustustest ja ka sellest maskist, mida nad iga päev kannavad. Etteruttavalt võib öelda, et päevade kulgedes avanes igaüks täiesti ootamatul kohal ja “näiliselt” tahtmata. See selleks. Kaks-kolm lauset ja teema on läbi. Murran sisimas pead, et kuidas nad tahavad ja viitsivad ühe pisikese ja pisut segi naisega koos kõndida, kellel põlv valutab, kes ei jaksa, kes on suurema osa ajast vait ja nii edasi. See on minu jaoks uus kogemus. Ok, ma ei ole neile ennast lõpuni avanud, aga ma tunnen, et ma olen täiesti ilma igapäevase kaitsekihita, mis mul kodus, Eestis, üsna tugevalt ümber on. Sest ma olen iseolemisele üsna kõvasti vastu näppe saanud ja. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Tasapisi tuksub kuklasse mingi teadmine, et siin saad vist väga tihedalt puudutatud ja väga sügavalt seotud ja väga sügavalt aru saadud. Ja olla ei saa sa ka keegi teine kui sina ise, sest argiseid nö karke ja tugesid ei ole. Ainult sina, su seljakott, su teokarp, su füüsiline keha ja ebamäärane eesmärk, mis peaks kunagi kolme nädala pärast täituma. Mille poole sa astud ja astud ja astud ja astud…

Ühel pikal aasadevahelisel ja juba lumevabal teelõigul teeme peatuse ja sööme midagist, mis kaasas. Ja joome. Öeldakse, et vett peab olema suvel. Ka olemasolevates tingimustes vajab keha vett, sest muidu lihased ei taha töötada. Vesi on meie keha põhikomponent… ilm on hall, tuul puhub ja mööda mäenõlvakut tatsab alla kõnnikeppide, hiiglasliku kaabu, näomaski ja suure fotokaameraga mees Lähemal vaatlusel paistab olevat tegemist kellegagi, kes pärineb kuskilt ida poolt. Igatahes pildistab ta igal võimalusel. Ka meid. Naerame ja lehvitame ja läheme edasi.

Arutleme tänase sihtpunkti üle – Los Arcos (21 km) või enam. Mõtisklen koos meeste jutulobaga kaasa, et pesu oleks vaja pesta ja Los Arcoses vist on pesumasin. Jah, viies päev mõjub riietele huvitavalt – teksased seisaks ilmselt juba ise püsti ja kõik kolm t-särki on läbi. Ja pesu. Ja pullover. Läbi higistatud muidugi.

Ilm on niiske ja vihmane ja üleüldse…

Aga huumorit jagub endiselt. Ja üldselt hakkab vaikselt välja kooruma see, mis ühendab kolme eri maadest ja eri ajalootaustaga euromandri elanikku – Batman, Asterix ja Obelix, Pat ja Patasson, Don Quijote, Sancho Pancha, armastus päikese vastu, Eurovisioon, Saksa koomikud ja Barbie nukud.

Lisaks näpuotsaga templirüütleid ja ajaloohuvi. Ja aiapidamine.

Los Arcos on märg (ime muidugi, eks ole?). Kell on umbes lõuna, kui ühes kohvikukeses maha istume ja kohvid ja saiakesed ette võtame ja oma raamatud-paberid ja mõtleme, mida edasi teha. Koht, kus igaüks otsustab enese eest, oma tunnete, vajaduste ja soovide järgi. Selle järgi, miks ta caminole tuli.

Vaatan, kuidas ma vaatan, ikka näen, et järgmisel päeval jõuaks ikka ainult Logrononi. Ehk siis vahet pole, kas 21 km täna või 28 homme. Järgmine etapp oleks juba liiga pikk. Taban ennast sisedialoogilt a la ise tead, mis teed, sa ju tulid üksi ja tahad ruttu edasi minna – jah, aga pesu on vaja pesta ja mis see kümme kilomeetrit ikka päästab ja eile oli nagunii kreisipäev ja… taban end kuulamat poisse. Sasha deklareerib, et tema jääb, sest on väsinud. Johan ütleb, et tema läheb edasi. Seni kuni jalad kannavad. Alex tahab pesu pesta. Mina võitlen enesesunniga. Igatahes. Ma võin ju ometigi jääda. Lõppude lõpuks on tõesti riided mustad ja kui homme nagunii kaugemale ei jõua ja … hästi natukene tahaks teistega koos edasi kõndida. Kuigi Jumal teab, kas nemad sest üldse hoolivad. Igaühel ju oma tee…

Tõuseme. Johan kallistab ja tänab. Soovin talle buen camino, ta võtab oma kepi ja läheb uksest välja. Ma ei näe teda enam kunagi.

Kui oluline ja tähtis on hinnata ja väärtustada inimest, kes osa oma teest kõnnib koos sinuga. Sa käid koos päeva-kaks (aga võibolla aastaid) ja Sa ei tea kunagi, millal ta otsustab lahkuda – minna kiiremini edasi, minna oma teed, mis viib eemale ja lahku. Igaüks, keda Sa kohtad on kingitus. Ja parim, mida Sa teha saad, on lihtsalt tänada, olla tänulik, et ta tuli ja on. Olgu ta milline tahes ja kandku ta eneses mida tahes. See on tema koorem ja Sina seda võtta ei saa. Meist igaühe elu ja hing on meie endi kanda.

Alex väljendab mulle täiesti ootamatult ülirõõmsust – et me kokku jäime! Järjekordne üllatus paljude seas ja rõõmustav.

Tegelikult on mul alati üsna raske olnud end teiste inimestega sobitada. Ikka tunnen end kuidagi valesti, viltu või muiduimelikuna olevana. Ei oska ma small talki, ega muid eluks teiste inimloomade seas tarvilikke asju. Vähemalt endale tundub nii. Väljapoole võib see paista tagasihoidlikkusena, huvipuudusena, ükskõiksusenagi.

Lahe. Kõnnime albergue´i millest enne möödusime. Vastu võtab meid hospitalero, iirlane, kes paistab selle koha jaoks sündinud olevat. Üks-kaks-kolm oleme sisse seatud, ülevaate saanud ja ennast pesujärjekorda pannud. Hoo, selgub, et mina ja poisid oleme nii üks tiim, et isegi pesu võib koos masinasse visata…? See lihtsalt läheb nii. Ei noh, üllatus üllatuse otsa ja ma tunnen, et parem on ilmselt mitte asjade üle mõelda, vaid lasta neil kujuda ja voolata nii nagu nad ise tahavad. Kuna selle pesumajandusega on suht palju sekeldamist, siis lähevad poisid linna peale, mina jään ühisruumi kamina äärde soojust ja tugitooli nautima. Tasapisi täitub maja tavapärase meluga. Meie imelised tütarlapsedki jõuavad kohale ja täidavad kogu ruumi iseendiga. Imestlen üha Fransizka väsimatust suhelda absoluutselt kõigi ja kõigega.

Kirjan. Masin saab pesema. Sasha ja Alex tagasi. Räägime viimasega raamatutest. Ta tutvustab üht hispaania naiskirjanikku, kelle viljeldav žanr on pisut sarnane “Da Vinci koodiga”. Satun kuuldust nii vaimustusse, et luban ära õppida hispaania keele, et seda lahedat kirjanikku eesti keelde tõlkida.

Pesu saab kuivatisse. Istume köögilaua taha ja teeme aega edasiste plaanidega parajaks. Kuna minul on ilmselgelt kõige kiirem (lennuk lendab kindlal kuupäeval minema!), siis on arutuse all võimalus, et jõuame kõik kolm Santiagosse hiljemalt 26.märtsil, mina lähen 27-l lennukile ja Sasha läheb koos Alexiga edasi Fisterrasse ja Muchiasse. Sinna tahab Sasha nagunii minna ja Alex arvab, et kui me minule vajalikus tempos läheme, siis jõuab ta omale võetud aja jooksul esimesega kaasa minna. See tähendab mitmeid ja mitmeid üle 30-seid etappe. Nojah, homme on nagunii 28 km.

Igatahes me üritame. Poisid säravad nagu jõulupuud ja ma ei suuda lakata imestamast. Selge, et asjal on kaks külge – ühelt poolt hea seltskond ja teiselt poolt võimalus, et kõik saavad oma unistused teoks teha – nemad tulevad koos minuga ja on mulle toeks ja siis saavad nad edasi…

Jess! Masin on lõpuks ometi omadega valmis. Ma poleks elus ette kujutanud, et puhta pesu lõhn ja puudutus võib olla niiiiiiii jumalik!

Moraal: Elu koosneb pisiasjadest.

Taas kamina ääres. Tunnen end kummaliselt raugena. Kirjutan selle eilse arvele.

Õhtust läheme sööma “Mavi” nimelisse restorani, mida julgen soovitada igaühele, kes ükskõik, mis põhjusel Los Arcosesse peaks sattuma. Toidu kõrvale piilume poole silmaga telekast ilmauudiseid, mis on kõike muud kui head. Rannikul möllab torm, Santiago on vihmast hall ja üleüldse on ilm jahe ja. Välisõhk tõestab seda. Alex ütleb, et on võimalik minna katedraali vaatama – õhtune missa on kohekohe lõppemas. Mõeldud-tehtud. Eakas ehitis rabab sisekujundusega ja miski kuskil hinges avardub. Jõuame otse missa lõpule ja preester kutsub kõik palverändurid, kes kirikus – seitse või kaheksa, enda juurde, küsib päritolumaad, õnnistab sobivas keeles ja annab kaasa palverändurite palve. “Estonia” peale noogutab ta lugupidavalt ja saksa keeles saan oma õnnistuse.

See on nii….

Gebet der Pilger

Oh Gott, der Du deinen Diener Abraham aus der Stadt Ur in Chaldäa errettet hast. Ihn beschütztest auf all seinen Pilgerfahrten und der Du der Führer des hebräischen Volkes durch die Wüste warst.

Wir bitten Dich, dass Du uns, deine Diener behütest, die um deines Namens willen nach Santiago de Compostela pilgern.

Sei für uns

Weggefährte auf der Pilgerfahrt,

Wegweise an Kreuzwegen,

Kraftquelle bei Erschöpfung,

Schutz in der Gefahr,

Herberge auf dem Wege,

Schatten in der Hitze,

Licht in der Dunkelheit,

Trost in der Mutlosigkeit,

Und die Kraft für die Durchsetzung unserer guten Vorsätze.

Damit wir, dank Deiner Hilfe, wohlbehalten das Ziel unseres Weges erreichen, und dass Wir, bereichert an Gnade und Tugend, unbeschadet nach Hause zurückkehren, voll Erspriesslichkeit und immerwährender Freude! Für Jesus Christus, unserem Herrn. Amen.

Heiliger Jakob, bitte für uns!

Mutter Maria, bitte für uns!

(Heiliger Jakob, Altaranschrift. 17. Jahrhundert.)

Ma olen ristitud ja leeritud luteri usku, ent juba ammu loobusin kirikus käimisest. Minu jaoks jäi seal midagi puudu. Tundsin ja tunnen Looja lähedust rohkem ja paremini looduses, kui kiviste seinte vahel. Ma ei ole usklik, ma lihtsalt usun. Sest ma tean.

Muude küsimuste ja põhjuste hulgas on ka Looja. Otsuse tegemise hetkel tundus, et ainus, keda ma üldse siin Maa peal võin usaldada, on Tema. Ma tahtsin… kogeda. Los Arcose katedraali ehitajad armastasid Jumalat, kas see ka selle kasutajate seas nõnda oli ja on, ei tea.

Liigutatuna ja külmetavana jõuame pimeduses albergue´i tagasi.

Estella – Los Arcos: 21 km

Kokku: 137 km.