6.päev: Los Arcos – Lorogno

Ärkamine on vastik sõna otseses mõttes. Pole mingit tahtmist ennast liigutada ega tõusta. Terve öö vaheldusid külmavärinad higistamihoogudega, suu kuivab ja pea on paks. Bökk. Ma ei taha kedagi näha, ega kuulda. Heameelega poeks kuskile peitu. Paksu metsa. Kus ei ole inimesi ja kus keegi ei näe, kui hädine ja abitu ma olen.

Vähemalt ei saja. Päike paistab.

Tunnen ennast halvasti. Tunnen, et ei taha Alexi ja Sashaga koos olla, et tahan üksi käia. Nii raske on ja vastik ja üleüldse. Keerutan neid mõtteid ja üritan ette kujutada, et kuidas ma seda neile ütlen. Et alles eile me ju rääkisime. Sansolis, 7 km Los Arcosest edasi ja Santiagole lähemal, teeme väikese hommikuse puuviljapeatuse ja siis ma ütlen. Et tahan üksi käia. Sasha pakub oma vihmajakki, arvan, et saan hakkama. Igatahes lubame Lorognos kohtuda. Lasen nad ees minema ja astun siis vaikselt omas tempos. Imelikult raske on üksi käia. Torres del Rio ja Sansoli vahel on ainult 1 km, aga see läheb ka mingit eriti kivist ja totrat rada pidi, jalad on kanged ja nii edasi. Mõttetu. Ma ei taha neid näha! Ma ei taha enam mitte kunagi mitte ühtegi inimest näha. Ma olen nii mõttetu ja nõrguke ja värki.

Nad on minust mõnisada meetrit eespool. Möödun kahes saksa keelt kõnelevast mehest. Rada läheb üle tee, aga “minu poisid” lähvad otse. Täiesti vaistlikult hõikan neid ja jään kõhklevalt seisma – et kas minna neile eksiteed järele või jätkata rajal. Härrasmehed jõuavad järele ja üks neist ütleb, et mis see sinu asi on, kuhu nemad lähevad, sinul on oma tee. Keeran siis ära ja lähen edasi.

Ühel mäekingul silman kaugel eemal linna. Lorogno. Umbes 20 kilomeetrit. Trambin kiires tempos mäest alla. Nagu aitaks see enesetunde ja enese eest ära joosta. Külm on. Kuum on. Janu on. Mingi vibra on.

Päikese kätte põhupallide otsa toetun puhkama. Või õigemini istun maha. Pea käib ringi. Sasha ja Alex lähevad mööda. Lehvitan ja naeratan. Nojah.

Vastik, vastik, vastik. Kõik on nii sassis, ma olen segaduses ja väsinud. Pean tunnistama, et ilmselt olen haige ja ilmselt on mul palavik.

Härrasmehed jõuavad järele ja küsivad, kas kõik on ok. Ütlen, et puhkan, et olen vist külmetunud. Seepeale kraamitakse kotist c-vitamiin ja mingi coldrexilaadne asi. c-vitamiin aitab pisut. Vedin end edasi. Rada keerutab siia ja sinna, kord on linn nagu vasemal pool, siis paremal pool, siis näen, et minu ja linna vahel on miskine veekogu, siis on seal Viana. Linnake, kust Lorognoni on 10 kilomeetrit.

Et see k... linn ka juba ei tule! Muudkui virvendab silmade ees!

Kolm-neli kilomeetrit enne jõuavad Alex ja Sasha jälle mulle järele. Nad on Vianas kohvikus istunud ja jalga puhanud ja “naistest ja jalgpallist” lobisenud. Ma olen rõõmus, et ma olen jälle nendega koos ja nemad vist ka. Igatahes kõnnime koos linna. Enne sisenemist seisab tee ääres proua, kes jätkab oma ema Felisa tööd – tembeldab palverändurite credential´e ja kannab edasi täielikku pühedumust camino´le. Istun pingil ja lõdisen, tuul lõõtsub, aga sisemine külmus ja kuumus teevad veel oma töö.

Maski ja fotokaga mees jõuab meile järele. Läheme kesklinna poole neljakesi. Albergue on veel pool tundi suletud. Siirdume mõnd kohvikut või baari otsima, et aega parajaks teha. Olen juba öelnud, et olen vist haige – lõdisen nagunii silmnähtavalt. Joon selle coldrexi moodi asja ära. Maskiga mees tutvustab end kui korealast mr. Backi.

Igatsen voodisse.

Magan. Keegi toob süüa. Magan. Alex on käinud apteegis ja poes ja toonud ekstra sellist ravumit, mis und peale ei aja. Ja mida tuleb kaks korda päevas võtta (st. järgnevad kolm päeva on kõige sagedasem dialoog umhes selline: Jane, have you taken your medicine? – Not yet, I’ll do it… – You must do it now! või: Jane, have you taken your medicine? – Yes. – Good girl.

Magan. Higistan. Virgun. Magan.

Kas ma lähen homme edasi? Ei tea, ei huvita.

Miks just mina pidin haigeks jääma? Miks minuga alati niimoodi juhtub, et ma sõltun kellestki? Kasvõi natukene? Ma ei taha haige olla. Piinlik on. Haige on piinlik olla. Siis ma olen nõrk ja äpu ja ei ole midagi väärt. Ma olen siis ainult oluline ja tähtis ja väärtuslik kui ma olen terve ja töine ja jõuline ja jaksan palju ja veel rohkem ja….

Palavik.

Los Aros – Lorogno: 28 km

Kokku: 165 km