7. päev. Kaasmaalane. Peaaegu.
Olen maganud pisut rahulikumalt, kuigi higistasin ja külmetasin endiselt. Virgun enne kella ja teadvustan, et vastupidiselt lootustele on palavikutunne ikka olemas. Mõtlen tehtud ettepanekute peale, et jääksin päevaks puhkama. Kuulan iseennast ja mõtlen, et üritan ikka. Et kui on väga paha, jään järgmisse peatuspaika lihtsalt pidama.
Joon oma ravumi sisse, topin kõik olemasolevad asjad selga ja teele.
Kas ma seda ütlesin, et eelmisel päeval nägime enda ees Johani jälgi? Kummastav. Su sõber on läinud sinu ees, sa tead, et sa ei näe teda enam kunagi, aga tema jäljed lähevad sama teed ja otsekui juhivad sindki. Täna näeme neid jälle.
Kõndimisega läheb olemine paremaks.
Järgmine suurem paik on Navarrete ja õhtuks tahame jõuda Najerasse.
Inimesi on teedel rohkem. Teed on pikad ja sirged. Ulatuvad taamal tõusvale mäele. Näed pisikest inimmutukat kilomeetrite kaugusel enda ees sibamas ja künka taha kadumas.
Külm on.
Xavier jääb meiega koos kõndima. Tal sama siht.
Jätame endast märgid maha – tekitame kivihunnikukesi.
Ka Najera on sellist sorti linn, mis hakkab peale täitsa tükk aega. Ehk siis klassikalised äärelinlised aialapikesed, garaažid jne jne. Albergue pidavat olema peale silda, nii loeb Sasha oma raamatust. Mnjah. Linn kestab, muutub vanemaks linnaks ja päris vanalinnaks, aga silda ikka ei ole.
Nagu ikka, käib huumor üle väsimuse ja naerda jaksan ma ikka. Ja see hakkab mulle enda juures meeldima. Ma olen täitsa surnd, aga ikka naeran. Üks hetk, kui järgmise tänavanurga taga ka silda ei ole, toetan end müüriäärele puhkama. Xavier pakub end mu kotti kandma. Arvan, et vedin ikka ise. Alex on tükk aega vait ja ütleb siis, et ei kujuta ette kui väsinud pean mina oma tõbisuses olema, kui tema tervena väga väsinud on.
Ohjah. Ma ei oska mitte midagi öelda. Meenutan väikest Johni ja mõtlen, et näen vist hetkel samamoodi välja nagu tema seal Roncesvalles. Huvitav, kui kaugel ta on?
Läheme edasi. Imearmas sild koos imeliste vaadetega viib üle jõe. Ja öömaja on tõesti sealsamas. Jõuame pisut vara – see on veel kinni. Venitame ja sirutame oma jalalihaseid seni.
Registreerimine-voodipaik (mind kui naissoost palverändurit lausa sunnitakse ülemisele narile… turvakaalutlused või mis? )- pesemine-pisukepuhkus.
Linna peale. Poodi ja. Mulle tuulejakki ja miskiseid teisi jalanõusid ja Alexile jalanõusid. Igatahes. Nii üks kui teine sisseostmine on väga ja äärmisemalt lõbus :). Sama lõbus kui kohata linna peal tegelasi, kes lonkavaid kõikvõimalikel viisidel mõlemaid jalgu – palverändurid.
Rohkem ma linna peale minna ei taha. Ainult voodisse. Söön kohapeal ja oma rohuvett keetes satun kööginurgas hospitaleroga jutu peale. Poiss on pisike, tumesilmne ja kummaliselt tuttavliku kampsuniga. Klassikalised küsimused – kust kuhu, kaua, kust pärit. Niko on soomlane. Ütlen, et olen eestlane ja tema silmad löövad särama. Ta pole oma Hispaanias ja teel viibitud kuude jooksul kohanud ühtki soomlast ega eestlastki. Kodukeel hakkab ununema, ütleb ta. Ta on rõõmus. Ja mina ka. Kampsun on temamaine. Ta ei taha koju tagasi, sest tal ei olevat seal midagi teha. Aga saunast tunneb puudust.
Kohapeal on olemas arvuti. 20 minutit 1 eurot. Lähen uudistama. Nagu teine maailm või ni.
Seejärel poen oma seekordsesse pessa. Niko käib ja hoolitseb ja tassib mulle vähemalt kolm või neli tekki peale. Ruumikütmine käib tüüpiliselt – kui rahvas tuleb, pannakse küte sisse, kui öörahu peale hakkab, lülitatakse välja ja ommikul on küllllllmm!
Selline päev siis…
Magada on hea.
Logrono – Najera: 23 km
Kokku: 188 km.
Tegelikult olin mingil hetkel teel olles mõelnud, et äkki kõnniks Azorfasse välja – see on 6 km edasi. Aga ei…
Kommentaarid
Postita kommentaar