9. päev. Pühapäev

Hommikukohv leiab enda kohale kummardumas kolm uimast nägu. Tjaa. Et 24 või … km?

Segan oma kohvisse suurema koguse suhkrut ja ütlen, et mulle aitab kahekümne neljast küll. Mingisugused senitundmatud piirid-“peabid”-reeglid murenevad minus nii suure kiirusega, et loobun üritamast seda protsessi jälgida.

“So, you are not brave young estonian lady anymore?”

“No. I have been brave a lot. It´s enough. Now i am just an young estonian lady.”

Keerutan oma tassi aeglaselt käte vahel ja tajun jõupingutust, millega need sõnad välja ütlen. Ma ei karda tunnistada, et ma ei saa hakkama. Et ma ei jõua.

Aga ma saan hakkama sellega, et ma julgen tunnistada.

Poisid on mures. Päeva jooksul küsivad nad mitu korda, et kas ma ikka tõesti loobun… ja ma vastan, et läheme rahulikult edasi, ärme rutta ette.

Naeru, nokkimist, huumorit, samme, teekäänakuid. Rõõmu.

Täna valitakse Hispaaniale uut presidenti. Oleme baaride ja kohvikutes aegajalt telerist valimisvõitlust jälginud ja kuulanud Alexi ülevaadet kandidaatide tugevustest ja nõrkustest. Ühes poollagunenud külas viib Alex meid valimisjaoskonda vaatama. Iseenesest täpselt sama nagu meil – laual suur raamat valijate nimedega, nurgas paar kardinatega varjatud kabiini.

Poliitika üldiselt on meie kolme vahel selline õrnalt ja leebelt käsitletav teema – kõik osutuvad üsna teadlikeks kõikvõimalikes päevapoliitilistes küsimustes ja globaalsetes arengutes ja nõnda toimib omapärane vaikiv kokkulepe, et nii ajaloolisi kui päevakohaseid maailmateemasid käsitletakse väga ettevaatlikult. Respect!

Meie tänane siht on Villafranca Montes de Oca. Alex jutustab, et “Villafranca” tähendab tõlkes prantsuse küla. 11.sajandil, kui palverännud Santiago de Compostelasse üha populaarsemaks muutusid, kandsid suuremate linnade – Pamplona, Burgose ja Leoni valitsejad hoolt, et tee turvatud oleks. Rajati külasid ja asulaid ja palju prantslasi meelitati neisse paikkondadesse elama. Nõnda siis tekkisid prantsuse külad, mis kannavad enda aastasadade hõngu.

Täna saan selgeks tõe, et see küla, mida sa näed enda ees, ei pruugi osutuda su sihiks. Näiliselt otseviiv tee teeb käänaku ja su tõeline siht ilmub välja järgmise künkaviilu tagant. Nõnda on vist ka elus, et sa võid arvata, et sa pead tegema üht või teist, aga tegelikult tuleb teha hoopis kolmandat. Ja väike lisaväärtus – sa võid lasta end üllatada, kui sa ainult tahad. Mitte pettuda, et see polnudki see…

Viimased kilomeetrid enne ööbimispaika jookseb mul ninast verd. Niiet tõeks saab kellegi ütlus, et “ah, sa tahad siis ikka nii, et ninast veri väljas…” Naljakas on küll sedasi tatsata valged taskurätitordid tropiks ees.

Otse enne de Orcat jõuame suurele maanteele, mida mööda vuravad rekkad. Küla ise on vaikne ja rahulik. Albergue uks on lahti, põhimõte on, et saage ise hakkama, tulen õhtul. Nagu juba tavaks, lähevad Sasha ja Alex asulaga tutvuma, mina jään lebotama ja kirjutama. “Saagiks” on uudis, et söögikohta ei ole, on ainult joogikoht ja sealsamas “supermercado”. Õhtusöök tuleb niisiis ise jahtida.

Meie järel on saabunud korealane mr. Back (see suure fotoka ja näokaitsega) ja vajunud lihtalt magama. Jätame ta norskama ja läheme siis poodi.

Igatahes. Iseäralikumat “supermercadot” ma näinud ei ole, ütlen vaid niipalju, et meie tervisekaitsetädid oleksd sellelegi otserünnaku korraldanud ja silmapilk laudadega kinni tagunud. Aga igal maal on omad kombed ja neid tuleb austada. Ostan mingisugust purgitoitu ja riisipudingit.

Magamisruum on vahepeal rahvast täis pudenenud. Teeme süüa ja aegamisi on pikk laud rahvast tulvil. Meie kolmekesi hoiame omaette, neli inimest omaette, ungarlane Janos omaette. Aga ometigi koos. Suurt ei räägita, kes sööb, kes kirjutab, kes parandab midagi. Janos sõrmitseb parmupilli. Kusagil olen vist öelnud, et teatud ajahetkel teatud punktist alustavad inimesed moodustavad otsekui omaette grupi, kes niiöelda üheskoos edasi liiguvad. Etteulatuvalt vaadates on see “meie grupp” üsna kiiretempoline – enamvähem kõigi päevateekond hõlmab lõpuks ligi kolmkümmend kilomeetrit. Mis on päris karm tegelikult. Meid kõiki “ajab taga” “keegi” või “miski”.

Radiaatorid on tulised ja ma käin sokke ja särki keeramas, et need kiiremini kuivaksid. Ühel hetkel taban end ka teiste riideesemeid seadmas – et võtan oma sokid ära ja panen teise asjad asemele. Olen kuskil öömajas märganud, et ka mu oma asjadega on keegi hea käsi samamoodi toimetanud.

Olen joonud oma rohtu ja otsustan, et jätan tänasest sinnapaika – selles sisalduv aspiriin on ka ilmselt põhjuseks, miks verejooks tuli. Kätel on mingi imelik lööve. Äkki päikesest.

Poisid on väsinud. Tean, et igal hetkel on meist igaühel võimalus öelda, et aitab, ma lähen oma teed, aga… minul on mu eesmärk, mida ma ilmselt ei jõua saavutada, neil samuti omad eesmärgid ja lisaks sellele murravad nad pead, kuidas mina hakkama saaksin. Ma kas ei ole taolist teisetoetust tõesti varem kohanud või pole osanud seda näha, ära tunda…? Tõesti, hakka või uskuma, et nad on saadetud inglid.

Ja… ma olen tüdinud…

Täna on kümnes teeloleku päev ja ma olen täiesti tüdinud. Kõige uskumatum kogu loo juures on see, et reaalselt üksinda olin ainult esimesel päeval, kui Elizondost St.Jeani trampisin. Ühelt poolt olen tüdinud, teiselt poolt aga tunnen alles nüüd, et olen argipäevast täiesti väljas. Võib-olla see 10-päevane tormamine oligi vajalik selleks, et tuleksin argipäevast välja. Või lasksin senini nö töötempos edasi. Täna tabasin juba päris mitmel korral “maailmaga koosliikumist”, – mille me oma igapäevaelus oleme unustanud. Alex ja Sasha küsisid täna mitu korda, kas ma tõesti loobun. Ütlesin, läheme tasapisi edasi Burgoseni ehk 24-25 km päevas ja siis vaatab edasi. Kui ma mingi päev end jälle tugevamini tunnen, siis kõnnime ehk jälle kolmkümmend. See on igatahes õige, et caminol õpid ennast tundma. Kui tahad. Saan aru, et kipun enne rääkima ja siis tegutsedes selgub tihti, et algselt räägitu saavutamiseks pean ullult vaeva nägema või ei kuku asi nii välja nagu ma tahan st. nagu olen rääkinud. Ja ma kipun end üle hindama – arvan et olen kõva mutt ja tulen asjadega toime. Ja siis on jälle sama asi. Selliseid asju nimetatakse üldiselt praalimiseks ning “karunaha jagamiseks enne kui karu käes on”. Ja kui ma siis hakkama ei saa, olen õnnetu ja kõik peavad mind lohutama. Täna “tiksudes” mõtlesin, et see on kusagile kaugele lapsepõlve ulatuv ja seondub vajadusega pidevalt tõestada oma olemasolu. Ja otsapidi on see lausa nagu kuskil eelmistes eludes kinni.

—

Täna hommikul tekkis jälle tahtmine Alexist ja Sashast lahku lüüa, aga siis oli jälle see tunne, et see pole õige. Caminol võib iga päev olla viimane, sest alati võib inimene leida, et tahab edasi minna üksi või kellegi teisega. Olen Jumalale tänulik, et nad otsustasid tulla koos minuga ja kui nad ükspäev arvavad, et lähevad oma teed, siis on nii. Tegelikult toimub sarnane asi iga päev ka tavaelus ju, aga me lihtsalt ei pane seda tähele, sest ümber on nii palju tühitähi.

Mis mulle siin meeldib, et sa oled just selline nagu sa oled ja igaühel , kaasa arvatud sul endal on vaba valik kas suhelda või mitte suhelda, “rahutud hinged” paistavad siin eriti välja. Ma ei pea olema viisakas, seltskondlik ainult sellepärast, et teistele meeldida. Igaühel on oma tee. Ja mina ise tunnen tõsiselt, kuidas ma ei viitsi rääkida ega eriti suhelda. Ega inimeste eludesse süveneda. See on mu argipäev kodus ja siin on aeg iseendaga olemiseks.

—

Me vist oleme leidnud mu ajahädale lahenduse. Aga aktuaalsem küsimus on see, kus homme ööbida, sest Burgosesse on 40 kilomeetrit ja korraga sinna ei jõua.

Oeh, tegelikult peaksin oma saapaid puhastama, aga ma ei viitsi! Nõelun parem oma sokid ära.

Natuke klatši ka :): naljakas on kuulda-kuulata, kuidas inimesed võivad lobiseda. Ma mõtlen meie neid nö teisi kaaslasi. Sasha ja Alex on nende kõrval tummahambad

Head ööd…

/Märkmeid päevaraamatust/

Redecilla del Camino – Villafranca de Oca: 24 km

Kokku: 244 km