Epiloog

 I

Saan kätte oma tunnistuse. Valin ööbimispaigaks samas kõrvaltänaval asuva hosteli, mille väljanägemine meenutab “Isa Goriot´st” või “Bel Amist” loetu.  Küsin Katarinalt, kas ta on endiselt nõus mulle õhtul linna tutvustama, kuigi vihma kallab nagu oavarrest. Käin mööda poekesi. Ja ma ostan endale selle särgi, selle “No pain, no glory”-särgi! Ja mõtlen seejuures Alexile ja Burgosele.

Alex: You are the best YBEL I´ve ever met. Today I´am really happy happy, you did it. My pleasure to walk with you. Keep on walking, smiling & keep in touch. AUPA!!! – Jah, Alex, ka minul oli au olla Sinu kaaslane sellel Teel.

Lähen veelkord katedraali. Ja põrkan uksel kokku just saabuvate Stephanie ja Ulaga. Rõõm, kallistus ja õnnitlused.

Oleme Kataringa kokku leppinud kohtumise kella kaheksaks, aga minus ei ole rahu ja nii lähen kuue paiku uuesti välja.

Otse katedraali ees kohtan Edgarit. See on uskumatu, aga tõsi. Ta tühistab silmapilk oma kokkusaamised sõpradega ja me läheme veini jooma. Selgub, et liikusime enamvähem ühe kiirusega, aga ööbisime erinevates paikades. Muidugi jätkub vestlus gaasijuhtmete ja lambakasvatuse teemal.

Rännul inimestega kohtumine on nagu särava tähe nägemine öötaevas. Kui sa oled vaikses ja pimedas paigas, kus miski taevavõlvi ei varja, siis näed sa tähte selgelt ja täpselt tema olemises seal üleval. Kui sa aga seisad valgustatud ja reklaamidest ülekülvatud tänaval, siis võid sa tähte küll näha, aga ta ei sära nõndapalju – muu valgus varjutab teda. Ja sa ei mõistagi, kui eriline ta on.

Läheneb Katkaga kohtumise aeg. Edgar annab mu nö üle. Täname vastastikku teineteist koosoldud aja eest ja ta läheb.

Vihma kallab, aga sellest pole midagi. Katka teeb õhtu Santiagos meeldejäävaks. Me külastame Santiago ülikooli geograafia-ajaloo teaduskonna iidvana hoonet ja selle raamatukogu. Katka oskab üllatusi teha. Pean silmad kinni panema ja tohin need lahti teha alles siis kui ta on raamatukogu ukse avanud. See on päris Tõeline raamatukogu – hiigelsuurte raamatuid täis kappidega ja eriomase lõhnaga.

Teiseks kõnnime Alameda parki. Jälle on mul silmad kinni ja kõnnin tema juhtimisel. Kui ta lubab mul silmad avada, siis ergab mu ees valgustatud katedraal vihmatumeda taeva taustal. Olen lummatud.

Kolmandaks tuleb maine maitseelamus. Pulpo – kaheksajalg. Keeldun vaatamast, kuidas seda valmistatakse, aga maitseb… päris hästi. Eriti õlle kõrvale.

Ja kõige juurde lood linnaelust, noorte kommetest ja tavadest, inimeste kommetest ja tavadest. Olen tänulik.

Südaööks olen voodis.

II

Lennuk läheb kell 7.  Vastavalt sellele ülivaraselt taksopeatusse ja lennujaama. Vaat kuidas õpid aru saama, et liigne soov kõike täpselt planeerida pole tegelikult hea. Barcelonas on mul vaja veeta nüüd terve päev. Aga mis sest. Kulub ära.

Lennujaamas näen pinkidel magamas kaht peregrinat. Armas.

Lennusõit ei meeldi. Ma ju nagunii ei armasta seda eriti. Aga jõuame ikka õnnelikult kohale.

Linna ei taha. Ei ole… huvitav. Aeg möödub kirjutades, lugedes, süües, magades. “Der Spiegel”-i kaanelugu kannab pealkirja “Als Jesus noch ein Guru war. Von der Christus-Sekte zur Weltreligion”. Kuidagi naljakalt kohane.

Check-in-i järjekord tekitab esimese hetkega soovi otsa ringi pöörata ja küsimuse, kas mu rahvuskaaslased on tõesti sellised viripotid ja torisejad vä? Eks meid lennule registreeriv vanahärra muidugi on ka üks kannatuse õppetund, aga ikkagi. Mõte viriseda, kui nagunii on teada, et kõik saab korda ja õigel ajal?

Lend lükkub mitu tundi edasi.

Eestis olevat lumemöll.

Lõpuks saame lennukisse. Vaatan aknast välja – suurlinnatuled ja öine valgustatud maastik on kaunis vaatepilt. On võimalus lugeda lehti, aga pealkirjad on nii pelutavad, et ei taha… üritan tukkuda, aga õnnestub poolunes loseleda. Ka see 4 tundi saab mööda.

Hakkame maanduma, taas tuled, üritan aimata pealinna paiku ja piirjooni, maapind läheneb üha, rattad puudutavad rada. Kell on pool kaks öösel.

III

Laupäeval 29.märtsil saan Alexilt sõnumi: “Santiago, Santiago, Santiago!”- Mu kallid sõbradki on pärale jõudnud.

IV

Avardumine. Selgimine. Puhastumine.

Camino muudab. Või pigem toob inimese tema enda juurde. Iseendaks. Lähed enda arvates Jumala juurde, ent leiad iseenda. Jumala iseendas.

Palveränd ei lõppenud Santiagos, vaid jätkub…