… või natuke sellest, mis oli enne

I

Ükspäev enne jõule jooksid kõik asjad lõplikult kinni. Midagi otseselt väga viltu ei olnud, aga tegelikult oli kõik sassis ja ma palusin mingit arusaamist. Teinepäev olid “poolemeelselt” tellitud lennupiletid postkastis. Kuupäevadega 28.veebruar ja 27 märts. Elik edasi ja tagasi. Kolmaspäev kohtasin tänaval Enet ja ütlesin, et lähen minema.

Siis juhtus mitmeid päevi igasuguseid asju. Lugesin Tiina Sepa “Peregrina päevikut” ja otsisin koerale äraolemisepaika. Või täpsemalt tegeles mu päritoluperekond otsustamisega, kes võtab ja kes mingil tingimusel ei võta.

Ja vastasin korduvalt küsimusele “Kas sa tõesti lähed üksi?”. Jaatavalt vastasin. Üldselt jätan siinkohal teiste arvamuste teiste ja enda teada.

Mida iganes.

Ükspäev oli kotipakkimise päev.

Siis tuli (ära)lendamise päev.

Kui ma mõtlen, et milline see kõige esimene samm oli, siis saan neid kokku kolm: – too tahtmise äratundmise koht, Elizondost St.Jeani poole astumahakkamise koht ja 1.märtsi hommikul siis see kõige peamine – St.Jeanis teeleasumise koht. Üldselt ajaarvamine käibki tolle viimase järgi. Muu on proloog. Elik eellugu. Elik nõnnaöelda ettevalmistamine.

II

…istun Barcelona raudteejaama lähedal pargis murul ja vestlen pingil istuvate Annika, Liina ja Jannega. Tasapisi hämardub, lühikestele varrukatele tuleb midagi pikemat peale sikutada. Minu rong Pamplona suunas on varsti minemas ja aega lennuki maandumisest siiani on täitnud mõnus ja armas vestlus.

Janne ja Liina istusid mu kõrvale lennukis, kuna üks seltskond tahtis hirmsasti omavahel aega veeta ja taustamuusika ning muu jämm oli tüdrukute jaoks liig suur. Igatahes. Tänu neile jäi ära suuremat sorti orienteerumine.

Barcelona raudteejaam on hiigelsuur, kummastav on piletikassade turvamine (korraga pääseb piletit ostma ainult üks inimene) ja rongilepääsemine (mis sarnaneb lennujaama chek-in´iga). Mingil hetkel taipan – terrorismioht ju! Ja tunnen, et meil siin Eestis on ikka hea ohutu elamine küll.

Rongis leian end esiti kupeest üksi, hiljem lisandub üks noormees. Püüan võimalikult palju aknast nähtavat haarata seni, kuni oleme linnas – vahepeal on juba pimenenud. Mõtisklen võimalike magamisasendite üle (öörong ju!), kui noormees hakkab istmeid lahti sikutama. Selgub, et istepink peaks teoreetiliselt lamamispingiks lahti käima, aga just selles kupees on kõik pingid selles osas katki ja nõnda viskame kumbki teine teisele poole üle kolme istme pikali.

Rataste rütm on uinutav, ometi tuleb veel korra silmad lahti pilutada, sest kontrolör tuleb vaatab piletid üle. Kardinad saavad akna ette ja esimene öö Hispaania pinnal elik täpsemalt rongis on saabunud.

III

Mobiilikell on sätitud helisema kella viieks hommikul, kuid uni on kadunud ammu enne. Vean end püsti ja lähen vaguni peale otsima seda kõige vajalikumat paika. Naastes leian, et ka noormees on ärganud ja üritab silmi selgeks saada. Vurame mööda öötumedatest küngastest, millelt aimub maju ja teid, mõnes kohas on valgust rohkem – suurem tee või midagi. Isegi läbi pimeduse on tajutav suure linna lähenemine. Pamplona. Kott selga ja rongist maha. Ka kupeekaaslane, kes suundub jaamahoonesse ja kellele ma tema ootamatuseks viipan. Isegi teadmata, miks. Olen teinud eeltööd ja uurin nüüd oma märkmeid, kuidas jõuda bussijaamani. Kindluse lähistel suudan kenasti ära eksida, õnneks viivad mitmed teed korraga sinna kuhu vaja. Bussijaama. Mis esmapilgul osutub suhteliselt väikeseks klaasist ja betoonist ristkülikuks suure tühja muruväljaku serval. Nujah, kogu tegevus toimub maa all, sellesama suure muruväljaku all. Kell on vähe st. allaviivad uksed-trepid on kinni ja ma sätin end kiviveerele istuma. Vaim ja silmad uitavad omatahtsi, üritan tark olla ja rosinaleiva kõrval vestmikust kohalikke väljendeid selgeks saada. Aga ilmsesti on ärevus kuskil siseilmas nii suur, et väljend ununeb enne kui silmad lehelt tõstan ja nõnda jätan asja sinnapaika. Vaatlen parem inimesi.

Bussijaam osutub avaraks kompleksiks kohvikust bussipeatusteni. Minu bussi väljumiseni on aega, joon kohvi – cafe solo – ülikange must kohv. Kritseldan märkmikku. Seda, mis tundub oluline. Bussijuht keelab mul seljakotiga siseneda, pean selle panema alla pagasisse. Jälle midagi uut. Teel linnast välja taban end uhkelt mõttelt, et kohevarsti… Sõidame ühte külla sisse ja bussijuht ütleb mulle, et Elizondosse minekuks pean minema teise bussi peale. Kuna ma tegelikult ju sõnagi kohalikku keelt ei mõista, siis jätan ilmselt üsna kohtlase mulje, kellele peab viis korda ütlema ja käega näitama, et teise bussi on vaja minna. Ok, sama pilet kehtib edasi – st. Elizondosse ju pilet müüdigi. Mõtlen: huvitav, kas ma istusin vale bussi peale või mis? Aga piletil klapib kõik. Ahh, vahet pole.

IV

Elizondos käivad mingid teetööd ja bussijuht ei viitsi ilmselt pärispeatusse sõita vaid poetab reisijad sealsamas bussi parkimiskoha lähedal maha. Kuna mul ei ole aimugi, kuhu mul sellest punktist edasi on vaja minna, astun igaks juhuks lihtsalt otse edasi, kuna paistab olema peatänav. Või midagi taolist. Otsus osutub õigeks ja üsna pea võrdlen märkmikus olevaid teede numbreid silma ees olevatega. Klapib. Läbi rohetava mägise maastiku hakkan astuma. “Ma kõnnin, ma olen teel! Jess! Lahe! Lõpuks ometi!”

Umbes 15 kilomeetrit, paari armast mägiasulat, lahtiste koertega talusid, palavat päikest ja tempokat astumist hiljem istun Col d´Ispeguyl, hingeldan ja pingutan näha ees mäenõlvade vahel aimuvaid maju, mis võivad moodustada linna. Ilus on. Ma armastan mägesid.

Mu seljataga on hoone, milles on ilmselt kohvik. Mõtisklen korra sisseastumise üle, aga arvan, et mul on nii tähtis tee käia, et ei hakka aega raiskama, et lähen naasama edasi. Tükist leivast aitab küll.

Tõusen püsti, ja leian, et istumine oli parem – jalad on kuidagi kangevõitu ja tallad tulitavad. Noojah… Aga mis ma siis õieti arvan, mituteist kilomeetrit ainult ühe väikese puhkepausiga ülimalt muinasjutulise ojakese kaldal ning et nagu polegi midagi vä? Õnneks läheb tee nüüd ainult allapoole. Kahjuks on see aga täpselt nii kitsas, et valida on ainult asfaldilkäimise või allakukkumise vahel. Või kiviga pähesaamise ja/või kraavikeses jalaväänamise vahel vasemal pool. Lahe, mõtlen ma ja üritan tähelepanu jalgade ebamugavatelt tunnetelt keskendada avanevale tõeliselt kaunile vaatele ja ärapõlenud taimestikuga teeäärele. Puud on raagus ja mäeküljed pruunid. Ja majesteetlikud. Ja huvitav-huvitav, kas see kulu siin on ise põlenud või on inimese käsi mängus? Ja k…t tallad ikka tulitavad.

Tee käänutab mööda mäekülge, osutub üheks osaks jalgratturitele mõeldud marsruudiks ja omab seetõttu selgelt ja suurelt tähistatud kilomeetreid. Väga armas. Saint-Etienne-De Baigorry´sse on kaheksa kilomeetrit. Ainult. Tervelt. Hakkan mõistatama, millise kurvi taga on järgmine kilomeetripost.

Küll on tore, et ma fotoaparaati kaasa ei võtnud. Ilmselt istuksin siiani kusagil seal ja klõpsutaksin vaateid ja puid ja põõsaid… Ihuhädad annavad endast märku, aga ei ole midagi teha, kohta ei ole. Ühel pool järsak, teisel pool org. Edasi, ehk on mingi võimalus. Sellist võimalus ei ole, küll on umbes poolel teel alla üks laiem koht müüritisejupiga. Mäenõlva pidi jookseb alla ojalõhe. Ilus. Istun müüritisejupi taha maha ja leian, et ma võin ju natuke puhata küll. Onjueksju? Tirin saapad jalast ja sokid. Ja jalad on nii rõõmsad, nii rõõmsad värske õhu käes, et mul on kahju mõelda, et varsti topin nad jälle sokkidesse. Lorutan seal päris tükk aega. Enda meelest. Ja vahetan sokke. Mitte nagu Karlsson, vaid ikka ühed sokid teiste vastu. Minusugune tark matkaja on loomulikult endale esimeseks jalga pannud miskised sünteetilised sokid. Teised on oluliselt paremad ja astumine läheb paremaks.

Mäest ülesrühkiv jalgrattur viipab ja naeratab. Vastan samaga.

Ma olen väsinud. Ja tülpinud. Kes see küll oli, kes tahtis siia tulla? Kes see mul käskis niisuguse ülejõukäiva asja ette võtta? Kellele ma mida tõestan? Endale? Teistele? (tjah… etterutates võib öelda, et taolist sisemonoloogi ja eelnevat eneseirooniat tuleb edaspidigi ette). Ma ei jõua ära oodata, kuna Baigorry´s kohal olen.

Noh, Baigorry osutub täitsa armsaks ja mitte väga väikeseks linnakeseks. Puhkan kiriku ees jalga. Arvan, et kuidagi sümboolne või nii. Ja mõtlen, kas siin mõni bussipeatus või midagi taolist on – et äkki saan bussiga St.Jeani sõita? Ja tõele au andes – mul pole aimugi, kui kaugel St.Jean Pied de Port on.

Lähen edasi. Lihtsalt. Linnast läbi, mäest üles, alla, käänak siia, käänak sinna, otse edasi. Keegi on asfaldile kirjutanud numbrid, mis tähistavad seda, kui palju on veel St.Jeani jäänud. Lahe… grr… algab jälle see järgmise kilomeetri äraarvamise mäng. Ja vahel on võimalik ka muru peal käia – jalgadel pehmem.

Umbes kolm kilomeetrit enne St.Jeani jään seisma, sest põlvest käib läib valujutt. Korras. See ka veel. Autod kihutavad mööda, aga käsi ei tõuse. Lähen ise edasi. ISE. Einohjah, jonnakaks on mind eluaeg tituleeritud, aga … kes see k… käskis mul siia ronida ennast piinama?!?!?!?

Aga maastik on ilus. Ja lehmad. Ja majad. :P. Ja St.Jean hakkab peale sellega, et tee äärde ilmuvad kõnniteed ja eramajakesed. Mu ainus mõte on võimalikult kiiresti leida vanalinn, See Järsk Tänav, mille ääres on palverändurite office ja albergue.

Kõigepealt on Lidl. Ja bensiinijaam. Ja ma olen kogu oma väsimuses pettunud, et isegi siin (!) pean ma kõigepealt kohtama mingeid kaubandusettevõtteid. Muidugi ei tule mulle pähe see, et siin (!) oli see kõik palju varem kui Eestis.

Vean oma õnnetuid jalgu edasi. Ja vanalinn on täitsa olemas. Ja linnakaardi pealt näen isegi tänavat – Rue de la Citadelle.

…hetk hiljem selgub, et ma olen tõeliselt maailma parim viimasel hetkel äraeksija. Sest ma tiirutan kuidagi tänava lähistel, aga ei näe seda. Üsna nõutu ja nutuse (olgem ausad!) olemisega seisan ma ja mõtlen miljonendat korda päeva jooksul, et kes see…. ja nii edasi. Kaks noormeest tulevad mäest alla ja küsivad inglise keeles, kas ma otsin alberguet. Noogutan energiliselt ja nad juhatavad mu õigesse suunda. Office on kinni. Olin lootnud palveränduri passi ehk credential´i siitsamast saada. Albergue on samas.

Unustamatut muljet avaldav madam Janine võtab mu vastu, käsib end kirja panna, teeb peapesu passi puudumise eest, annab järgnevate alberguede nimekirja, juhatab mu magamisruumi, näitab kätte duširuumi, lohutab kangete jalgade pärast ja jätab mu omapäi. Seda kõike mõnusas ja voolavas prantsuse keeles, aga kuna ta on harjunud minusuguste “umbkeelsetega”, siis on tema keel omandanud ilmselgelt rahvusvahelisi žeste ja näoilmeid nii, et ma saan kõigest suurepäraselt aru.

Umbes pool tundi või tund aega hiljem, kui olen pesnud ja end nari teisel korrusel sisse seadnud ja teiste olijatega natuke tutvunud ja lobisenud – prantslase Serge ja ameeriklase Johniga – saan ma äkki väga selgelt aru, et olen sattunud tõelise supi sisse… olen võõras kohas, keelt ei oska, mul on ees kuu aega ja sadade viisi kilomeetreid ja minu ümber on võõrad inimesed ja…. appi, ma tahan koju! Kes see k… ?!?!?!

Madam Janine teeb meile õhtusöögi. Palverändureid ja palverändurihakatisi on ta siit teele saatnud mitukümmend aastat ja külalisteraamatuid kummutil on mitmeid ja mitmeid. Serge küsib mu sünnipäeva ja otsib suvalisest raamatust, mida sel päeval kirjutatud on. Juhtumisi on just sel kuupäeval kirjutatu sulaselges eesti keeles. Meid on viis ümber laua – juba mainitud prantslane Serge, kes on tehnikaülikooli õppejõud ja veedab oma lühikest puhkust; USA nooruke meditsiinitudeng John, kellest saab madam Janine´i eriline lemmik; Philip, kes räägib vabalt itaalia, saksa, prantsuse ja inglise keelt ning seetõttu satub kuidagi tõlgi rolli; sakslane Sasha; ja mina. Philip on alustanud oma teekonda Prantsusmaalt ja teel olnud kaksteist päeva, teised tol õhtul laua ümber olijad on oma teede eelõhtul.

Uneaeg. Magamisruum näeb välja nagu kasarmu. Ronin magamiskotti ja palun mõttes, et jääksin ruttu magama, saaksin magada ja… ja üleüldse…

Serge norskab. Täiega. Aga õnneks olen ma liiga väsinud, et see oluliselt segaks.

* * *

Kõnnitud kilomeetreid Elizondost St.Jeani ca 30.